meremaa.jpg

Hei!

Mina olen Liina ja ma armastan reisimist!

See hetk, kui kõigest on nii massiivselt kõrini

See hetk, kui kõigest on nii massiivselt kõrini

Pärast toredat päeva sõidame Veraga Meridast koju. Alati, kui Meridas käime, siis teeme ka suurema toidušopingu, sest Sanahcati poodide valik on kesine. Nii ka seekord. Saabume koju suurte toidukottidega ja hakkame ostetut külmkappi asetama. Ise olen väga rahul selle üle, et sai käidud suuremas poes ja nüüd saab paremat toitu küpsetada. Aga siis selgub karm tõsiasi: külmkapp ei tööta.

Ma saan aru, et see pole meie organisatsiooni süü, et külmkapp ei tööta. Aga sel hetkel on see justkui viimane piisk minu kannatuse karikasse. Jah, ma olen Eestis enda köögi paigaldamise ajal elanud külmkapita mõnda aega, aga siis oli mul rõdu, kuhu asju jahedasse panna. Siin on õues päeval 39 kraadi. Olla ilma külmkapita 39-kraadise kuumaga ei ole naljaasi. Üks asi on see, et ükski toit seal ei püsi. Teine on aga see, et külma jooki on lihtsalt vaja. Täna hommikul käisin poes ja ostsin mahla sisse suure jääkamaka. Loodetavasti püsib mahl siis vähemalt mõnda aega jahedam.

Meil oli laupäeva õhtul üks töötuba Mehhiko tunnustatud dokumentalistidega, nii et maja oli rahvast täis. Seega sai kohe oma probleemi organisatsioonile teatavaks teha. Kui muidu olen ma muude majahädadega olnud kannatlik, siis selle osas ma väljendasin, et asi on vaja piisavalt kiiresti korda teha. Imekombel nad suutsidki mingi külmkapiparandaja ajada kell 10 õhtul välja. Au ja kiitus neile muidugi selle eest. Külmkapiparandaja-härra pani diagnoosi, et mingi gaas on otsas ja vaja välja vahetada (ma ei tunne külmkappide hingeelu väga põhjalikult). Homme ei saa keegi sellega tegeleda. Äkki esmaspäeval, kui keegi käib Meridas gaasi järel.. aga äkki ka mitte.

Muidugi toimus külmkapi ülevaatus telefonivalgustuse abil. Härra saabus meie juurde ja küsis, kas saaks tule põlema panna. Ma ütlesin, et meil ei ole tuld. Ta jäi juhmi näoga vaatama. Aga no sorry, meie köögituli tõesti ei tööta. Juba kolm nädalat. Arvasime esialgu, et pirn läks läbi, aga siis selgus, et mingi kaabel ei tööta ja see tuleb välja vahetada. Ning siis hakkas asi venima nagu (kasutades Geidi väljendit) kurvis pidurdav tigu. Täna hommikul 8.15 tuli meie juurde mingi härra, kes seda usinalt parandama hakkas. Loodame, et seegi saab parandatud. Seni olen õhtuti hambaid pesnud niimoodi, et tuli põleb elutoas ja vetsus. Siis paistab mõlemalt poolt natuke valgust.

Köögiprobleemidest võib välja tuua ka selle, et meil sai vahepeal otsa gaas ja süüa teha ei saanud. Pea kaks päeva olime ilma gaasita. Meile öeldi, et peame lihtsalt silmad lahti hoidma, millal tuleb gaasiauto. Väidetavalt sõidab see iga päev meie majast mööda. Me polnud seda kahe nädala jooksul kordagi näinud.. Aga kuna me kõigile naabritele andsime oma hädast teada, siis keegi selle õnnetu gaasiauto veel õnnetumate krõpsu lõunaks mugivate eurooplaste juurde saatis.

Samamoodi läks meil mitu nädalat sellega, et saada vesi kraanist jooksma. Muidu toime ämbritega õuest vett nii vannituppa kui ka kööki. Kohe mitu erinevat torumeest käis vaatamas ja iga kord öeldi, et vohh, nüüd olemas. Oli ta jee. Lõpuks ikka selgus, et ei tööta. Aga jah, see on nüüd mõnda aega korras olnud.

Enne seda, kui meie vabatahtlik töö siin algas, uuris Vera Sara käest, kas akende ees on moskiitovõrgud. Öeldi, et jah on. Loomulikult moskiitovõrke ei ole tänaseni meie akendele tekkinud. Lugedes oma vabatahtliku töö lepingut, tuli muidugi välja, et seal on öeldud, et neid pole. Aga me ei hakanud organisatsioonile seda mainima, sest äkki ühel ilusal päeval näevad meie aknad moskiitovõrke. Aa, ja siis võiks tubadele uksed ka tekkida. Hetkel on meie majas kaks ust: välisuks ja külmkapi uks.

Moskiitovõrgud oleksid imehead, sest siis ei peaks me muretsema sellepärast, et aknaid lahti hoides tuleb meile külla kogu Mehhiko fauna. Paar päeva tagasi ajasime Veraga välja üht seitsmesentimeetrist prussakat. Ma pole kindel, kas prussakas kartis rohkem kiljuvaid eurooplasi või kiljuvad tšikid prussakat. Oi, kuidas meil oli kananahk ihul ja süda peksis, kui me teda nii luua kui ka ämbri abil välja püüdsime saada.

Ja akent tahame me öösiti lahti hoida, sest no nii kuum on. Minu meelest on kuumus praegu põhiline jututeema nii kohalikel kui ka meil. Iga natukese aja tagant ohkad, kui kuum on. Ja on ka, viimasel ajal ikka olnud 38-39 kraadi sooja. Varjus. Kui minna päikese kätte, siis ma ei taha teadagi, palju on.

Ja siis ongi nii, et kui lähed magama ja heidad voodisse, on selline tunne, et oled kuumas vannis. No täitsa hullumaja. Jumal tänatud, et viimastel öödel olen taibanud ühe ventilaatori voodi kõrvale sättida. Enam ei higista öösel nagu oleks 40-kraadises palavikus. Kusjuures just seetõttu magavadki maiad võrkkiiges – voodis on lihtsalt tapvalt kuum.

Muidugi ei ole võimalik ka väga pikalt magada, sest hommikul vara alustatakse teadaannetega. Me oleme õnnistatud sellega, et kaks meie lähinaabrit tegelevad teadaande-bisnesiga. Üks tüüpidest on muga juba nii suur sõps, et karjub kaugelt lehvitades "holaaaa". Niisiis meile väga lähedal töötavad kaks kõlarit. Pühapäeva hommikul alustati veidi enne kella kuute. Nädalavahetusel on selles mõttes täitsa hullumaja, ikka väga palju on vaja teadvustada. Viimasel ajal on nädala sees alustatud kell seitse, mis on natuke inimlikum. Asi selles, et siin keerati ka kella ja valgeks läheb varasema kella kuue asemel kell seitse.

Oeh. Pärast kõige selle kirjutamist hakkas natuke kergem. Võib-olla vaatan kogu sellele jamale natuke läbi sõrmede. Ma olen ju Mehhikos ja siin toimivad asjad teistmoodi. Ja tegelikult olen ma lõppude lõpuks elule nii tänulik, et ma sattusin siia elama-tööle. Teistsugune kogemus. Vahepeal lihtsalt närvesööv.

Kuidas me läksime roosasid flamingosid vaatama.. ja mis me tegelikult nägime

Kuidas me läksime roosasid flamingosid vaatama.. ja mis me tegelikult nägime

Mehhiko osariigid, mis on sama ohtlikud kui Afganistan ja Somaalia

Mehhiko osariigid, mis on sama ohtlikud kui Afganistan ja Somaalia