meremaa.jpg

Hei!

Mina olen Liina ja ma armastan reisimist!

Venemaa kolkakülas, kuhu internet ei levi ning GPS ei leia teid üles

Venemaa kolkakülas, kuhu internet ei levi ning GPS ei leia teid üles

Venemaa on üks minu kahest lemmikust riigist. Mul on olnud õnn elus näha nii palju suurejoonelisi suurlinnu – London, Pariis, New York, Barcelona – aga Venemaa maagia on minu jaoks pisikesed linnad ja kolkakülad. Jah, loomulikult võib kolkaid (kui sõnakasutust vabandate) leida paljudest kohtadest (ka Eestist), aga minu jaoks tähendab see kõik siiski esmajoones Venemaad.

Volhov, linn, kus mu tädi ja onu elavad, on tõeliselt väike. Kolm aastat tagasi kirjutasin oma esimeses raamatus, et seal elab 70 000 inimest (andmed olid pärit Wikipediast), kuid nüüdseks on rahvaarv kahanenud 50 000-ni. Volhov asub umbes pooleteise tunni pikkuse teekonna kaugusel Peterburist, kuid iseenesest on tegemist tööstuslinnaga, kus pole mitte midagi vaadata. Linna ainus vaatamisväärsus on keskväljak, kus seisab Lenini kuju. Neli aastat tagasi tulin ma siia, kui olin väsinud seitsme kuu pikkusest reisimisest Ladina-Ameerikas. Peatuda kohas, kus pole midagi vaadata, oli värskendav.

Aga Volhovis on loomulikult 4G olemas, ikkagi linn. Tädi ja onu suvila asub Volhovist umbes 30 kilomeetri kaugusel, kuid sinna sõidab ligikaudu tund ja viisteist minutit (nagu pool teed Tallinnast Tartusse). Kui neli-viis aastat tagasi ütlesin, et see on kõige hullem sõidutee, mida ma elus näinud olen, siis seda enam öelda ei saa. Gruusias nägin kordades hullemat – aga seal ei sõitnud ma enda autoga. Igatahes on tee Saretše külasse väga auklik ning tihtilugu on maksimaalseks kiiruseks 15 km/h. Žigulid ja veoautod panid meist mööda nagu seisvast postist. Sel hetkel mõistsime muidugi, mis põhjusel on meie Venemaaa sugulased ostnud maasturid. Eks sellega on kordades lihtsam taolist teed mööda liikuda.

IMG_E1707.JPG

Mööda neid teid sõites oli jube huvitav GPS-i jälgida. Isa oli roolis ning mina jälgisin nii tema GPS-i kui ka enda oma. Mõnes kohas näitas üks GPS tee olemasolu, kuid seal polnud midagi. Teises kohas näitasid mõlemad GPS-id, kuid seal oli vaid porimülgas. Või siis näitas kumbki GPS-idest teed, kuid seda oli vaid mõni meeter, misjärel heinamaa.

Teid ääristavad borševikud ehk Sosnovski karuputk. Tegemist on poolteist-kaks (halval juhul lausa kolm) meetrit pika taimega, mis levib ääretult kiiresti ning on mürgine. Katsudes seda, saab su käsi lööbe. Veelgi hullem, kui katsud käega muid kehaosi, siis saavad needki kohad lööbe. Taimega võidelda on üliraske ning paljudes külades on sellele käega löödud. Hirmutav Sosnovski karuputk kasvab isegi inimeste koduõuel!

Teede ääres leiab ka palju lagunenud maju. Paljud neist on maha jäetud, aga paljudes elatakse ikka veel. Kurb. Ma ei kujuta ette, mis tingimused seal on.

Saretše küla algust tervitab hiigelsuur mahajäetud laohoone. Kui ühelt poolt on näha, et ajahammas on tugevalt seda kahjustanud, siis tegelikult on väga paljud tükid majast lihtsalt pihta pandud. Sest miks mitte varastada, kui selleks on võimalus? (siinkohal muigan kibedalt)

IMG_E1699.JPG

Tädi suvila on üks Saretše ilusamaid. Veel neli aastat tagasi ütlesin, et kõige ilusam – aga noh, nüüd on vastas olev naaber kupatanud üles ühe suurema villa. Ülejäänud majad.. noh, mõned neist on enam-vähem okeid, teised lihtsalt lagunenud. Poodi siin ilmselgelt pole (lähim asub 15 kilomeetri kaugusel) ja buss ei sõida siia ammu.

Wifit loomulikult pole, aga ka mobiilne internet ei levi siia peaaegu üldse. Majas olles levi pole, kuid sõiduteel saab natuke ühendust. Aga seegi on nii aeglane, et ei lae näiteks Instagrami ja Facebooki ära. Telefonivõrk on samuti kehvake, aga siiski olemas. Külas on telefoniautomaat, kuid mil moel helistamine käib, ei olnud isegi tädi kursis.

IMG_E1724.JPG

Oma esimeses raamatus kirjutasin Marinast ja Sašast – kohalikest Saretše joodikutest, kelle maja põles maha ja kes elasid garaažis. Minu tädi aitas neid (tõi süüa ja riideid), kuid nüüdseks on ta suhtkoht sellele käega visanud. Marina ja Saša olukord on sama nagu neli aastat tagasi, võib-olla isegi hullemgi. Möödunud aastal, kui tädil oli silmadega probleeme, palus ta Marinat ja Sašat, et nad tooksid talle mustikaid. Tädi oleks selle eest maksnud, kuid Marina ja Saša ei andnud isegi end näole. Tädi pettus neis.

Sel korral nägin paarikese ära – kohtusin viimaks ka ise nendega, kellest oma raamatus kirjutasin. Marinat nägin siis, kui tädi-onu pidasid sünnipäeva ning naine ujus ligi, et küsida ühelt sugulaselt suitsu. Sai ühe, kuigi lootis kahte. Saša väntas järgmisel hommikul mööda ja teretas mind.

Muide, tädi ütles, et ega Saša ja Marina tahagi siit pääseda. Sašal on linnas mitu venda, kes teda külast ära kutsusid, aga ta ei taha tulla. Või noh, tema tulekski, kuid ei taha oma armast Marinat jätta. Ning Marina pole kahjuks korraliku inimese elust huvitatud.

Minu Peterburi: katki läinud buss, sumpamine paduvihmas ja linna kauneim vaade

Minu Peterburi: katki läinud buss, sumpamine paduvihmas ja linna kauneim vaade

Mööda Venemaa avarusi eksinud

Mööda Venemaa avarusi eksinud