ESIMENE MÄLESTUS vol 3 | Fopaa vulkaaniparki minekul, riigipiir Euroopa pealinnas ning mõttejõul Vilniusesse

Kuna praegusel ajal ei saa eriti reisida, siis alustasin siin blogis väikest sarja, mille nimi on „Esimene mälestus“. Teisisõnu, kirjutan iga külastatud riigi kohta, mis esimesena meelde tuleb – olgu selleks seiklus, inimene, asi, fakt või midagi muud veidrat 😊

Esimest osa saab lugeda SIIN ning teist SIIN! Ja nüüd siis järgmiste riikide juurde…

Kuuba. Esimene kord läks aiataha. Pidin Kuubale minema juba 2009. aastal, aga toona oli mingil põhjusel Mehhiko ja Kuuba piir kinni ning suundusin hoopis Guatemalasse. Päriselt jõudsin Kuubale pärale neli aastat hiljem.

Küpros. Küprose pealinnas Nicosias on riigipiir – ühel pool on Küprose Kreeka osa ning teisel rahvusvaheliselt tunnustamata Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Selle piiri ületamine oli üks väga veider kogemus. Kui Kreeka osas oli kõik väga läänelik, siis Türgi poolele jõudes tervitasid turud ja moslemipalve. Sürreaalne kogemus.

Laos. Minu riik number 80. Lemmikriik Aasias.

Leedu. Soovidega tuleb ettevaatlik olla! Lennates Tallinnast Riiga, sirvisin pardaajakirja. Seal oli artikkel Vilniuse kohta, mispeale mõtlesin ma, et võiks ju mingi hetk sinna minna. Selsamal õhtul jõudsin ma Vilniusesse… kuigi pidin jõudma Prahasse. Oma soovidega tasub olla ettevaatlik! Nimelt jäin õigest lennukist maha ning sõitsin Riiast Praha asemel Vilniusesse.

Liechtenstein. Käisin bussireisiga Šveitsis ning teel sai külastatud ka Liechtensteini, mis oli vahvalt pisike riik.

Läti. Lennujaamad. Kui jätta kõrvale Tallinn, siis minu enamik välisreise on alanud just Riia lennujaamast.

Malaisia. Esimesena tuleb meelde, kuidas Kuala Lumpuri hostelis varastati ühel rootslannal seljakott ära. Kuna hostel oli üsna rahvarohke, siis imbusid vargad majja sisse ning haarasid esimese silma jäänud seljakoti. Päris nõme on kaotada ära oma pass ja väärisasjad, aga veel kehvem on see, kui lisaks võetakse ära kõik ülejäänud isiklikud asjad. Isegi sinu aluspesu…

Malta. Riigi koosseisu kuuluv Comino saar on nii-nii ilus. Soovitan külastada sealset Sinist Laguuni, mis on siiamaani mu parimate rannakogemuste nimistus. Ainus jama oli, et rahvast sagis seal palju. Ja noh, rand oli üsna kivine-kaljune ka.

Maroko. Väike ärinaine Marrakeshis. Meile pakkus üks imearmas umbes kuueaastane moslemitüdruk salvrätte müügiks. Kuigi nii pisikestel pole tavaliselt veel pea kaetud, siis temal oli. Nõustusin salvrätte ostma, kui saan temaga pilti teha. Tüdruk teadis oma väärtust – kui tahan pilti teha, siis tuleb maksta rohkem!

Mehhiko. Esimene suurem reis üksinda, mis muutis minu elu. Läksin 2009. aastal gümnaasiumi lõpetamise ajal (kahe koolieksami vahel) Mehhikosse ning pärast seda sain rändamise maigu suhu.

Monaco. Läksin bussiga Nizzast Monacosse. See pidi olema üsna lühike sõit, kuid kogemata sõitsin õigest peatusest mööda (see oli läbisõitev buss) ning pidin tagasi kõmpima. Veits naljakas.

Mongoolia. Külastasin maailmas suuruselt viiendat kõrbe, Gobi. Kokku kestis ekskursioon neli päeva ning nägin nii palju ahhetamapanevat loodust ja maastikke ning inimtühjust. Lisaks üksinda uitavaid kaameleid… Postituse esipilt on ka Mongoolias tehtud.

Nicaragua. Tahtsin võimalikult vara hommikul minna vulkaaniparki, kuid ei arvestanud sellega, et kui kell kaheksa hommikul kohale jõuan, siis ei pruugi see veel lahti olla. Nojah, passisin väravate taga tund aega.

Norra. Keset detsembrikuud Oslot külastades on ikka päääääris külm. Mu jalad külmusid, põsed õhetasid ning telefoni aku suri pidevalt ära. Täitsa hea meel oli pääseda viimaks soojemasse Eestisse.

Omaan. Meil Geidiga oli plaanis reis Dubaisse, kuid ühel hetkel läksin tema juurde jutuga: aga sõidaks siis juba Omaani ka? Mõeldud-tehtud. Mulle isiklikult meeldis Omaan rohkem kui Araabia Ühendemiraadid. Kuidagi ehedam oli. Ja inimesed uskumatult sõbralikud.

Panama. Püüdsin jõuda ühistranspordiga Panama kanalit vaatama ning see oli paras kadalipp. Viimaks suunas üks politseinik mind vajalikku peatusesse ning seisis minuga kümme minutit, kuni tuli õige buss.