Reisivaegusest, sisemisest kriisist ja vanusest — Tere tulemast Liina reisiblogisse!

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma sain vanemaks (30 kukkus eelmisel pühapäeval!) või et koroonakriis on mind nüüd mõjutama hakanud. Kevadel mul selliseid veidraid tundeid polnud. Mingitel hetkedel tekkis mõte, et mis kõige eesmärk on. Miks kõik niimoodi on, milleks ma seda kõike teen, mispärast ma üldse pingutan? Ja naljakas, et see just praegu juhtub – sest tegelikkuses olen ma oma elus õnnelikum kui kunagi varem. Okei, kui normaalselt reisida saaks, siis oleksin ma ilmselgelt õnnelikum.

Ja me jõuamegi sujuvalt reisimise juurde. Hakkasingi mõtlema, et reisimine on aastaid mu elule justkui mingi fookuse andnud. Olen alati oodanud kuhugi minekut. Alati oli midagi silmapiiril olnud – üks tore vaheldus igapäevaellu (mida ma muidu naudin). See oli nii loomulik osa, et ma ei tulnud kunagi selle pealegi, et ei saa seda enam teha. Aga nüüd on null. Selle aasta reisiplaanid läksid luhta – tahtsime Steniga kevadel Itaaliasse minna ja sügisel (umbes praegu) olla Jaapanis. Pileteid me polnud jõudnud veel osta, nii et see jebimine, et raha tagasi saada, jäi meil vähemalt ära. Kevadel ja suvel oli isegi päris okei olla, sest aasta algul õnnestus käia Viinis ja Tenerifel (sealt pärineb ka selle postituse põhipilt) ning veel eelmise aasta lõpus Vietnamis ja Laoses. Aga praegu on küll juba selline tunne, et tahaks kuhugi minna… samas nii Eestis kui kogu maailmas läheb olukord järjest hullemaks. Kui isegi Euroopas mõnda kohta hädakorral saaks, siis kahjuks on siinmail juba liiga jahedaks läinud. Tahaks Aasiasse või Lõuna-Ameerikasse.

(Sten, kui sa seda loed, siis jah, ma tean, me käisime sel suvel välismaal. Iga kord, kui ma hakkan seletama, et nii kaua pole reisinud, siis ta ütleb, et Ahvenamaal ju käisime. Aga Ahvenamaa ja Läti asuvad siin nii lähedal, et see pole päris see, mida ma silmas pean.)

Igatahes viib see mind sujuvalt blogi kirjutamise temaatika juurde. Kui ma olen reisimas käinud, siis olen ikka agaralt blogi kirjutanud, aga nüüd, kodus olles, on see asi jäänud tagaplaanile. Vabalt võiks ju kodumaal oles ka kirjutada, aga siin on mitu nüanssi.

Mehhikos 2018. aastal - võrkkiiges basseini kohal lebamine ja kirjutamine käisid käsikäes

Olen vist varemgi siin öelnud, et kuna minu igapäevane töö on kirjutamine, siis pärast tööpäeva lõppemist on enamasti keeruline avada uus dokument ning hakata sinna kirjutama. Samas ma nii tahaksin – mõtlen sellele viimasel ajal peaaegu iga päev.

Pealegi pole kahjuks nii palju motivatsiooni, sest ma ei reisi. Olen pikalt tõmmanud justkui paralleeli, et kui ma ei reisi alaliselt, siis ilmselt ei ole ka piisavalt palju lugejaid (sest lugejate hulk suureneb alati, kui ma rohkem postitusi hakkan tegema). Nüüd vaatasin blogi kolme viimase aasta statistikat ning numbrid üllatasid mind – siia potsatab üsna palju inimesi ka siis, kui ma pidevalt ei kirjuta. See aga motiveeris mind uuemat sisu tootma.

Samuti olen viimaste nädalate jooksul püüdnud enda jaoks läbi mõelda, mida teha, kui meeleolu kipub alla minema ja motivatsioon kaob. Panen siia kirja mõned mõtted – äkki on kellelgi veel kasu.

1) Kirjutan iga päeva kohta midagi head – see on hea viis, kuidas tuletada meelde, et tegelikult on minu elus kõik hästi. Isegi siis, kui päev läks täielikult aia taha, pidi selles midagigi head olema. Olgu selleks siis millegi hea söömine, positiivse tagasiside saamine töös või see, et jõudsin midagi vajalikku ära teha.

2) Kirjutan oma mõtteid üles. Ostsin endale nunnu märkmiku, kuhu panna kirja erinevaid tähtsaid asju. Mitte nagu südamepuistamise päevikuna, vaid erinevaid tsitaate, kaalulangetuse teekonda või sedasama eelpool mainitud „midagi head igas päevas“.

3) Ma käisin esimest korda elus raamatupoes eneseabiõpikute riiulite vahel selle mõttega, et tahaks midagi osta. Valisingi välja kaks raamatut (mõlemad soodushinnaga muide!). Esimene raamat on mul praegu poole peal (Eneseväärtustamise maagia) ning kiidan väga – olen tõmmanud markeriga palju kohti alla, et ka hiljem sirvides jääksid need silma.

4) Teha midagi asjalikku kodus – ma ei pea siin silmas mingit suurkoristust, aga millegi nipet-näpet ära tegemist. Olgu selleks köögi puhastamine, tolmu võtmine või miskit muud. See tekitab minus hea tunde.

5) Teha midagi mõnusat – minna massaaži, spaasse, vaadata head sarja, lugeda või olla mõne armsa inimesega.

Kas kellelgi on veel reisivaegusest põhjustatud kriis? Kuidas seda häda praegu lahendada? Kas võiksin lohutuseks blogiga jätkata?