Kuidas Itaalia politsei nõudis meilt auto dokumente, aga meil ju neid polnud
Olen varasemalt umbes viiel korral välismaal autot rentinud, kuid politsei pole mitte kordagi mind kinni pidanud. Seekord Itaalias peeti – ja algul ehmatasin täitsa ära.
Sõitsime parasjagu Toscanas üht külavaheteed, olime äsja La Spezia linnakest külastanud. Liikluspiirang oli 50 km/h ning ilmselt sõitsin õige sutsuke kiiremini. Järsku nägin tee ääres seismas politseinikku, kes mulle viipas. Sealsamas oli politseiauto ning teinegi politseinik.
Oh ei! Kas ma tõesti ületasin nii palju kiirust, et mind peatatakse?!
Nojah, mis seal ikka, peatusin. Politseinik tuli minu juurde ja küsis dokumente. Otsisin sabistades oma juhiloa välja. Politseinikuhärra vaatles seda ning avaldas soovi: auto dokumente ka.
Ee, kus need auto dokumendid on? Kindalaekas tavaliselt… leidsime sealt mõned paberid, kuid need ei olnud ju dokumendid. Kindluse mõttes uuris politseinik ka kindalaekas olnud paberid läbi.
„Meile vist ei antudki neid,“ ütlesin, ise kohtlaselt naeratades.
Siis taheti näha rendilepingut. Tõttasin autost välja, et pagasist dokumente otsida… ja saate aru, et ma ei leidnud seda ka! Politseinik seisis kõrval, kui ma lappasin raamatu vahel olevaid pabereid, aga no seda õiget ei olnudki.
Naeratasin vabandavalt, et ma vist ei leia seda praegu. Aga kui ta soovib, siis võime kohe helistada rendifirmasse ja uurida, kus auto dokumendid on ja kas rendilepingu saab meilile saata. Ma ei tea, kas mängis rolli see, et ma nii sõbralikult naeratasin või see, et ma olin blond välismaalane või olid politseinikud toredad, aga nad viskasid käega ja lubasid meil minna. Igaks juhuks kirjutasid muidugi minu dokumendinumbri ja auto numbrimärgi endale üles.
Muide, politseinikud ei rääkinud sõnagi inglise keelt, nii et kogu vestlus käis itaalia keeles.
Kui olime minema saanud, siis hakkasime auto dokumentide peale mõtlema. Ausalt öeldes pole ma kunagi autot rentides spetsiaalselt neid kaasa küsinud – olen alati eeldanud, et küllap need on kusagil autos. Või noh, ma pole väga selle üle mõtisklenud.
Aga nüüd meenus, kuidas olin paar päeva tagasi lugenud rentimise tingimusi ning seal oli ju välja toodud, et dokumentide kaotamise puhul tuleb tasuda 200 euro suurune trahv… Oh issand, kas meile ei antudki dokumente ja nüüd määritakse trahv pähe? Kuidas me saaksime tõestada, et meil polnudki dokumente? Ei saagi ju, ise olime lollid, et ei kontrollinud nende olemasolu…
Ja siis me Steniga diskuteerisime, et mida teha. Kas kirjutada rendifirmasse ja küsida, kus on dokumendid? Või siis sellest mitte välja teha ning autot tagastades teha üllatunud nägu, kui küsitakse dokumentide kohta? Aga mis siis, kui politsei info läheb otse rendifirmasse – siis me ei saaks ju teeselda, et ei tea dokumentide kadumisest midagi?
Kuna olime ostnud täiskindlustuse (mis pidi kõik-kõik-kõik katma), oli tunne siiski julgem. Saatsime kirja, kus ütlesime, et meid peatas politsei ning me ei leidnud sõiduki dokumente – et kus teil need peidetud on. Juba viis minutit hiljem saabus vastus: vabandust, madam (hahaha), dokumendid on manuses. Huh, korras! Ei määrigi keegi 200-eurost trahvi pähe! Nad lihtsalt unustasid paberid anda…
Alles siis, kui olime auto kenasti tagastanud, avaldas Sten, et sel ajal, kui mina muretsesin võimaliku trahvi pärast, guugeldas tema rendifirmat. Ja seal oli nii palju negatiivseid kommentaare selle kohta, et inimestelt skämmitakse trahvidega raha välja… Sten teadis väga hästi, et kui ta mulle räägiks, siis hakkaksin täiega pabistama – õnneks läks meil siiski kõik kenasti ja saime oma tagatisraha tagasi.
Aga järgmine kord autot rentides küsin siiski igaks juhuks üle, kus dokumendid on.
