Itaalia võtab koroonameetmeid ja maskikandmist ülitõsiselt
Juba üle nädala on Eestis ühistranspordis kohustuslik maski kanda. Nii palju, kui mina olen selle nädalakese jooksul bussi sattunud, siis enam kui pooltel on sellest kohustusest täiesti savi. Mina olen üks väheseid, kes maski kannab.
Ma olen tegelikult algusest peale olnud tubli maskikandja. Jah, see pole alati kõige mugavam, aga kui vaja, siis vaja.
Kui Eestis olen kohanud üsna palju maskivastasust, siis Itaaliasse minnes nägin, kuidas seal koroonameetmed tõsiselt võetakse. Alustuseks siis sellest Passenger Locator Formist, mis tuli internetis ära täita – ilma selleta Itaaliasse ei lubata. Või noh, nii öeldakse, sest tegelikkuses seda lennujaamas näha ei tahetud. Küsiti ainult, et kas on olemas. Kui vastasin, et jah, siis oli rahu majas. Aa ja online check in’i tehes oli see vaja Ryanairi kodulehele üles laadida, aga noh, tegelikkuses oleksin ma ju võinud ükskõik millise faili sinna panna, sest reaalajas seda ei kontrollitud.
Aga see ankeet siis… no ta oli ikka ülipõhjalik. Valmistusin kiireks täitmiseks ning jäin siis ajahätta ja kirjutasin mõned asjad hoopis valesti. Nii et pidin hiljem selle uuesti tegema, õnneks süsteem lasi. Naljakatest küsimustest – näiteks oli kohustuslik kirjutada oma sünnimaakond (mitte sünniriik või sünnilinn, vaid MAAKOND, kus sündisid), kuid samas Eestis oleva hädaabikontakti märkimine oli vabatahtlik. Väga huvitav.
Kui Tallinna lennujaamas seisime suure massina järjekorras, et lennukisse saada, siis jõudes Bergamo lennujaama muutus kord rangeks. Lennukist välja lubati ainult ridade kaupa – et ei ole nii, et kõik hüppavad püsti ja hakkavad väljapääsu poole trügima. Inimesed küll katsetasid seda teha, kuid kõlarite kaudu manitseti siiski istuma ja öeldi, et tegemist on Itaalia reegliga, mida järgida. Ausalt öeldes tundus see siiski veidi ülepaisutatud, sest me ju kõik istusime kolm tundi puupüsti täis lennukis… kui midagi oleks levinud, levinuks ta juba lennu ajal ära. Ahjaa, maskid olid loomulikult terve lennu ees. Ja kui kellelgi oli ainult suu peal, siis tuldi märkust tegema, et mask peab ka nina katma.
Maskid, maskid, maskid. Itaalias tuleb igal pool siseruumides neid kanda. Ja ei ole nii, et ah, ma ei kanna, sest ma ei saa hingata ja mu inimõigusi rikutakse ja blablabla. KÕIK KANNAVAD. Reaalselt, ma nägin kümne päeva jooksul Itaalias üksikuid inimesi, kellel polnud siseruumides maski.
Märkasin mitu korda ka situatsiooni, kus ilma maskita turistile hõigati juba poe uksel, et mask vaja ette panna. Korra või kaks nägin sedagi, kuidas ilma maskita turist visati poest välja. Nii tõsiselt võetakse Itaalias asja.
Aga veel huvitavatest nüanssidest – näiteks nägime mitmel korral rongijaamas turvameest, kes käis inimestele ütlemas, et rongi sisenedes on vaja mask ette panna. Ka selleks viieminutiliseks rongisõiduks Cinque Terre külade vahel. Pikamaarongi pileteid broneerides tundus mulle veider, et süsteem pani mulle ja Stenile istekohad üksteise vastu diagonaali. Nii me siis ootasime, et keegi tuleks veel sinna neljasesse istumisalasse, kuid õige pea märkasin istmete külge kinnitatud sildikesi – koroonaohutuse pärast on need kohad vabad, et liigset kontakti ei oleks. No mis seal ikka, oligi meil rohkem ruumi.
Et Itaalia võtab asja tõsiselt, pole ka imestada. Nemad said ju esimese laine alguses ikka väga kõvasti kannatada. Mäletate neid pilte kirstudest, mis igal pool tänavatel seisid? Inimeste jaoks oli see karm reaalsus ning nad püüavad selle taaskordumist igal moel vältida.
Loomulikult on ka Itaalias maskivastaseid – neid nägin ma siiski vaid telekast. Mõni nädal tagasi oli ülemaailmne (või oli see üle Euroopa?) koroonameetmete vastane meeleavaldus ja Itaalias oli ka mingi väiksem sats platsis. Eks igal pool ole teisitimõtlejaid.
Mis teie kogemus on välismaa koroonameetmetega?
