Ilma minuta oleks ta surnud. Kuidas ma päästsin ühe Tuneesia kassipoja elu

No ma siin mõtlesin natuke, kas üldse sellest loost kirjutada või mitte. Sest küllap seeläbi tembeldatakse mind 1) naiivseks (süüdi! Olen jah lootusetu maailmaparandaja ja loodan aina kõigest head) või 2) edevaks (mis ei ole ilmselgelt põhjus, miks ma tahan loomi aidata). Aga otsustasin ikka rääkida ära loo oma viimasest õhtust Tuneesias.

Kuigi tänavakassid muudavad mind väga kurvaks ja ma neid välismaal ikka võimalusel söödan, ma neid üldiselt puudutama ei kipu. Aga seekord läks siis teisiti.

Kuna ostsin Tunises supermarketist kaks 300-grammist Friskasi kuivtoitu (tükihinnaga umbes 2.5 eurot, mis on täitsa krõbe hind siin), puistasin krõbinaid tänavatel kohtadesse, kus kassidele polnud midagi pandud või tundus pisut kõrvalisem paik.

Eelmisel päeval olin ma peaavenüü ühel kõrvaltänaval märganud tiinet kassi ja kuidagi väga oli tunne, et tahaksin temale süüa jätta. Esimesel korral läksin ma tänavast mööda, sest takso pani mind pisut teises kohas maha. Tagasi hotelli poole jalutades oli ikka tunne, et läheks sellelt tänavalt läbi. Läksingi. Ja siis märkasin ma keset tänavat kössitamas pisi-pisikest kassipoega. Appi! Nii pisike ei peaks seal keset tänavat olema...

Panin tema ette krõbinaid, ta nuusutas neid korra ja siis ukerdas minema. Müüri äärde. Läksin talle järele ja panin vett kausikesse, mis seal oli. Ta korra lonksas, aga siis ei võtnud enam. Kassipoeg nuttis haledalt ja värises. Ma lausa pidin ta sülle võtma.

Vaesekene, tal oli külm ja ta nii värises mu kätte vahel. Mida minutid edasi läksid, värises ta vähem - tal hakkas mu süles soe. Ja nii ma siis kükitasin seal ja mõtlesin, et mis saab. Mõistsin vägagi hästi, et see kass hakkab seal peagi surema. Aga minul ei ole südant jätta kassi teadlikult surema. Mis siis, et tänavakass, ma ei suutnud.

Egas midagi – tõusin püsti ja hakkasin kõndima koos temaga. Ise ka natuke segaduses, et kus ma siin võõras riigis kassiga sammun. Oli vaja loomaarst leida. Õnneks oli paarisaja meetri kaugusel üks wifiga kohvik ning sain selle trepil istuda ja guugeldada. Neti olemasolu oli ka seepärast hea, et sain Bolti tellida ning ei pidanud kassiga tänaval taksot püüdma (see on muuseas Tunises päris raske tegemine). Jama oli selles, et mul oli täpselt 10 dinaari rahakotti jäänud, aga takso maksis 15 dinaari. No appi! Täpselt nüüd siis on takso tavapärasest kallim!

Tellisin ikka takso ära ja mõtlesin, et ütlen juhile teepeal, et mul on automaadist sularaha juurde vaja. Õnneks tema jaoks probleemi polnud, et ma kassipojaga autosse istusin. Peatuse tegi ka mu soovi järgi ja sain sularaha. Tuneesias ei saa Boltis pangakaardiga tasuda.

Kui me istusime autos, siis vaatas kassike oma abipaluvate silmadega mulle otsa. Mul olid pisarad silmis ja korrutasin talle, et päästan su... Mingi hetk valas ta mu jaki oma vedela kakaga üle... Oh seda rõõmu.

Mida lähemale me loomakliinikule jõudsime, seda enam ma kartsin. Võib-olla isegi kõige rohkem seda, et see on suletud. Kui ta oleks suletud, siis mis ma teeksin? Paneksin kassi tänava äärde maha ja sõidaksin minema?!

Minu suureks õnneks oli see avatud ja sealsed tüdrukud oskasid isegi inglise keelt. Nad olid ülisõbralikud ja palusid mul oodata. Üks neist uuris, kas tahan kiisule nime panna. Ei osanudki midagi hooga pakkuda. Aga tüdrukul oli pakkumine varuks: Lucky ehk õnnelik. Sest ta oli õnnelik, et ma ta leidsin.

Arst sai mind tunnikese pärast vastu võtta. Selgus, et kassike (umbes 2,5 kuud vana, kiisupoiss) oli dehüdreerunud (kõhulahtisuse pärast), tema kõhus ei tundunud eriti toitu olevat ning ta oli kergelt alajahtunud (sellest ka värisemine). Arst kinnitas seda, mida olin arvanud: ta poleks tänaval ellu jäänud.

Loomaarst ütles, et jätab kassi kolmeks ööks sinna, nad toidavad ja ravivad teda. Küsisin, et mis saab, kui kolm ööd on täis. Ma olin täiesti valmis selleks, et ta viiakse uuesti tänavale. Tuneesias on ju palju tänavakasse, nii on. Aga lihtsalt et kassike oleks piisavalt terve, et jääks tänaval ellu ja saaks hakkama.

Arst kinnitas aga, et tänavale nad teda ei saada ja magama ka ei panda. Nad püüavad leida kassiorganisatsiooni või mõne kassihuvilise. Saaks vaid nii!

Taksosõit ja visiit/ravi läksid kokku maksma umbes 100 eurot. Aga jah, tundus, et ma olin ka ainus, keda tänaval see kassike huvitas – müügimehed passisid sealsamas, inimesed lihtsalt möödusid. Kohaliku jaoks on 100 eurot väga suur summa, mida tänavakassi peale panna. Ega minu jaoks on ka, aga mis teha. Eks käin siis paar korda vähem väljas söömas. Ma annan endale aru, et see on piisk meres, aga ma ei suutnud temast niisama mööda minna.

24 tundi pärast ravile toomist sain kliinikust pisikese videoklipi Luckyst. Ta oli täitsa kobe ning haukas juustu. Ta tundus rõõmsameelne. See täitis mu südame rõõmu ja tänutundega. Tänu minule on ta täna elus. Ta sai uue võimaluse.