KATKEND | Millist elu näeme Põhja-Korea linnade tänavatel? Mis toimub ja millised on inimesed?

Väike katkend raamatust “Jälle maailma peal ripakil”. Peatükk: Põhja-Korea – ühe suletuma riigi saladusi avastamas

Esimesed pildid Põhja-Koreast ja sealsete elanike elust saan juba siis, kui sõidame rongiga piirilt Pyongyangi poole. Pean ausalt ütlema, et midagi üleliia šokeerivat ma ei näe. Maapiirkond nagu maapiirkond ikka. Kohati on vaated sellised, mis võiksid isegi mõnele Eesti külale kuuluda. Inimesi näeb palju, peamiselt põllul töötamas. Mida täpselt nad seal keset külma jaanuarikuud teevad, jääb paraku selgusetuks.

Mööda Pyongyangi sõites tekib mul aga assotsiatsioon nõukaaja või 1990-ndate alguse Eestiga. Tänavate üldpilt on pigem hall – samas mine sa tea, äkki mängib rolli ka nukker talveilm. Hästi palju on kõrgeid ilmetu välimusega elumaju, mille läheduses leidub laste mänguväljakuid ja korvpalliplatse. Nendel pole lustimas ainsamatki noort… Võib-olla on lapsed parasjagu koolis või lasteaias.

Kogu Pyongyang pole siiski hall. Näiteks on hiljuti loodud hoopis teistsuguse arhitektuuriga tänav, mis kannab nimetus Mirae ehk „tulevik“. Peamiselt kohalike ülikoolide õppejõududele rajatud tänav on täis futuristlikke ja põnevaid maju.

Loomulikult tahetakse meile Põhja-Koreas võimalikult palju kõige-kõigemat pakkuda. Ohoo-elamuse tekitab näiteks Pyongyangi peaväljak, mis on saanud nime loomulikult… Kim Il-sungi järgi. 1994. aastal meie hulgast lahkunud Põhja-Korea riigi looja Kim Il-sung on tänaseni ülima au sees. Muu hulgas on ta nimetatud „igaveseks presidendiks“ ning inimesed kutsuvad teda „minu isaks“.

Väljakul on Kim Il-sungi ja tema poja Kim Jong-ili ülisuured portreed. Kui televisioonis on Põhja-Koreast räägitud, siis on tihti näidatud inimmasse mingil suurel väljakul rõõmustamas (kui näevad valitsejat) ja nutmas (kui valitseja on surnud). See ongi sama koht.

Väga uhke on ka näiteks Juche torn, mille tippu saab tõusta viie euro eest. Tuleb välja, et see on hea investeering, sest kõrgelt avaneb fantastiline vaade Pyongyangile. Samuti avaldab muljet Triumfikaar, mis on maailmas suuruselt teine. See ehitati Jaapani ülemvõimu vastase võitluse ülistamiseks.

Üksikutes kohtades on olemas isegi liikuvad reklaamtahvlid, kuid ilmselgelt ei näidata seal suvalist reklaami. Ikka hoolikalt vormitud valitsuspropagandat. Kahjuks ei saa ma koreakeelsetest tekstidest aru, kuid pildid Kim Il-sungist, juubeldavast rahvast ning tankidest annavad mõtte ilusti edasi.

Rahvast on liiklemas palju ja see on minu jaoks üllatus. Ma ei tea, mida ootasin või ette kujutasin – et tänavad on täiesti tühjad või inimesed vedelevad kuskil rentslis? Asjad pole teps mitte sedamoodi! Küll aga tahaksin nii väga teada, millega need inimesed tegelevad. Kes kuhu läheb? Kas tööle? Lapsele lasteaeda järele? Poodi? Jalutab niisama?

Elanike riietus on pigem tuhm – nad kaovad justkui massi ära. Nii palju, kui märkan, siis mudilastele pannakse vähemalt erksamat värvi rõivaid selga. Korra tahan pildistada üht toredat roosa jopega tüdrukut, kuid kohe on platsis Rim, kes teatab: lastest ei tohi pilti teha. Ei mäleta seda küll esimese päeva reeglitest, kuid ilmselgelt ei hakka ka mõjuvõimsale giidile vastu.

Pyongyangi tänavatel on üsna agar liiklus. Autosid (sealhulgas taksosid) on piisavalt ning nende hulka kuuluvad ka Mercedesed, BMW-d ja Lexused. Numbrimärgi värvi järgi saab teha kindlaks, kellele masin kuulub: valge numbrimärgiga auto on valitsuse oma; must sõjaväe, sinine diplomaatide ja kollane kellegi eraauto.

„Võime mängida mängu, et iga kord, kui näete kollase numbrimärgiga autot, saate kedagi lüüa,“ itsitab Charlotte. Teisisõnu, eraautosid märkab väga harva. Üldine tendents on ka see, et need on kõige väetimad.

Uurime Rimilt, kui paljudel põhjakorealased on oma sõiduvahend. „Ikka päris suurel hulgal,“ jääb Rim vastuses ümmarguseks.

„Aga sinul?“ ei jäta me jonni.

„Ei, minul autot ei ole, aga mul on see-eest buss,“ lausub Rim. Ta viitab ilmselgelt sinisele ekskursioonibussile, millega mööda Pyongyangi tänavaid vurame.

Võtkem aga asja loogiliselt. Kui isegi Rimil (kes on ilmselgelt tänu tööle keskmisest paremal järjel) ei ole autot, siis miks peaks ülejäänud Põhja-Korea keskklassil olema?

Pyongyangis toimib ühistransport – tänavatel sõidavad väga väsinud ilmega trollid ja bussid, ning maa all on metroo. Bussiga meil sõita ei õnnestu, kuid see-eest metrooga. Kõikide Põhja-Korea ekskursioonide osa on metroosõit viie kindla peatuse ulatuses. Olen kuulnud arvamusi, et äkki ei olegi rohkem peatuseid. Mina usun pigem, et ülejäänud pole lihtsalt näitamiseks piisavalt korras.

Metrood oodates saame inimesi silmitseda. Kohalikud meid vastu ei vaata, enamik neist loeb lehte. Nimelt on värsked ajalehed sätitud samamoodi nagu Eesti bussipeatustes sõiduki väljumisajad. Kui heleroheline-punane metroorong sõidab ette, astuvad kakskümmend viis elevuses välismaalast sisse. Ka seal ei õnnestu meil inimestega silmkontakti saada – paljud neist näpivad hoopis telefoni! Kas me oleme ikka Põhja-Koreas või mõnes lääneriigis? Veidi küünitades näen, mida minu vastas istuv naine oma nuputelefonis teeb – ta mängib midagi ussimänguga sarnanevat.

Meie pileti eest ise ei maksa, kuid Charlotte’i sõnul on bussi, trolli ja metrooga sõitmine ka põhjakorealastele üliodav.

Sellele vaatamata paistab elanike peamiseks liikumisviisiks olevat jalgratas. Nagu oleks sattunud Amsterdami! Ratas on kohalikele sobiv liiklusvahend ka kümnekraadise külmaga.