Jant Rooma majutuskohaga: siis, kui ma pidin 20 korda helistama, et saaks viimaks lubatud toa

Teatavasti olen ma säästureisija – püüan tihti reisida, kuid samal ajal võimalikult palju raha kokku hoida. Kui vanasti ööbisin üksi reisides hostelite jagatud tubades, siis nüüd pole ma päris mitu aastat seda enam teinud. Eks privaatne tuba on ikka kallim, kuid olen püüdnud leida parimaid võimalikke variante. Ja nii ma sattusingi Roomas ühte veidrasse majutuskohta.

Iseenesest polnud tegemist hotelliga, vaid tubadega, mida ühest korterist välja renditi. Kui laupäeva ööl vastu pühapäeva saabusin, teatas mind vastu võtnud Lähis-Ida päritolu välimusega noormees, et kahjuks ma ei saa täna sellesse tuppa, mille olin broneerinud. Võimalik on ööbida vaid ilma vannitoata toas. No mulle ei sobinud see, sest olin ju broneerinud vannitoaga majutuse. Aga mis ma ikka sain keset ööd teha – broneeritud tuba ei olnud saadaval ja ma ei hakanud ju öises Roomas uut kohta otsima. Noormees ütles, et homme alates kella kümnest on mul võimalik tuba vahetada. Pean vaid talle helistama. Heakene küll siis...

Enne, kui jõudsin järgmisel hommikul noormehele helistada, lasti uksekella. No ilmselgelt ma ei hakanud ust avama, kui ma ei tea, kes seal on... Aga see keegi oli järjekindel ning lasi umbes viis minutit kella, tänavalt fonoluku kaudu siis. Kuna mu aken oli tänava poole, vaatasin alla ja nägin kohvritega turiste. Hõikasin neile, et majutusasutuse töötajat (sest ei taha uskuda, et eilne kutt omanik on) ei ole siin ning neile on vaja helistada. Turistid vastasid, et on juba sada korda helistanud, aga ei vastata – eelnevalt olid nad aga kokku leppinud, et saavad sinna oma pagasi jätta. Et siis selline suhtumine, et lubavad, aga ei tee.

Niisiis polnud ma kuigi üllatunud, kui poole 11 paiku noormehele helistades ei võtnud ta vastu. Helistasin 25 minuti jooksul kokku 5-6 korda, kuid keegi ei vastanud. Mõtlesin, et lähen siis lihtsalt linna peale ning katsetan uuesti pärastlõunal.

Kella poole kolme paiku helistades võeti kohe vastu, kuid vastajaks polnud seesama noormees. Alustuseks tuli kogu lugu uuesti ära rääkida, mispeale vestluspartner lubas kümne minuti pärast tulla. Vastasin, et ei-ei-ei, teeme poole tunni pärast, sest pean enne majutusse jõudma.

Pakkuge, kas ta tuli poole tunni pärast? Ei! Ja kõnesid ka enam vastu ei võtnud. Järgmised tund aega vedelesin voodis ja puhkasin ning ajaviiteks helistasin talle. Olin helistanud umbes 15 korda, kui jälle vastu võeti. Ütlesin, et ma ootan toa vahetamist – vastati, et okei, tulen pool tunni pärast! Misasja! Ma ei usu, et sa tuled. Tule kohe. Lubas siis saabuda viie minuti pärast. Kuna ma siiski päris lõpuni ei uskunud, et ta kohale jõuab, ei hakanud viimaseid asju ka seljakotti lükkama. Üllatus oli suur, kui siiski tuldi, seesama eilne poiss. Ta isegi ei vabandanud, et mind niisama tunniks ajaks ootama jäeti... Ja kui sul on ühelt numbrilt 20 vastamata kõnet, siis võib-olla võiksid mõelda, et midagi on väga vaja või valesti? Seda enam, et sa oled majutusaustus, mis tegeleb turistidega ning turisti rahulolu on sinu äri jaoks teataval määral vajalik.

Igal juhul oli minu uus tuba hoopis paralleeltänaval, mis oli nagu veidi kummaline. Aga noh, mis seal ikka, vähemalt oli mul nüüd vannituba ja muidu ka hubasem olemine. Niimoodi säästlikult reisides ikka ja alati juhtub asju... Kui tõele au anda, siis tegelikult ajas kogu olukorra jaburus isegi naerma!