Käik kummituslinna: veered läbi tunneli ning su ees avaneb justkui.. paralleeluniversum

Mõnda sihtkohta jõudmiseks tuleb ikka loksuda väga paljudes transpordivahendites. Näiteks kõnealuses olukorras buss Sanahcatist Meridasse, takso Merida lennujaama, lennuk Monterreysse, buss kesklinna, uus buss Matehualasse, sealt bussiga Real de Catorce tunneli juurde, tunneli läbimiseks uus buss – ja siis jõudsidki Real de Catorcesse. Kummituslinna minekuks lisandus veel hobusesõit.

Mehhiko põhjaosas asub Real de Catorce linn, mida nimetatakse pueblo magicoks. Mainisin seda väljendit juba Bacalari kohta käivas blogipostituses, aga kordan veel üle: pueblo magico ehk maagiline paik (küla) on tiitel, mis antud Mehhikos umbes 110 kõige erilisemale kohale.

Kui muidu läks liiklemine võrdlemisi libedalt, siis õige loksumine hakkas pihta, kui astusin Matehualast Real de Catorcesse suunduvad bussi peale. Buss iseenesest oli okei, isegi filmi näidati, aga tee läks üha kitsamaks ja halvemaks. Kuigi sõiduajaks lubas bussijuht tund ja 40 minutit, siis jõudsime kohale ligi kahe tunniga. Buss viis meid Real de Catorce lähedale, linna sisenemiseks tuli istuda teise bussi, millega saab läbi tunneli. Jah, linna sisenemiseks on vaja läbida 2,3 kilomeetrit pikk tunnel. Eks elu jooksul on tunneleid korduvalt läbitud, aga see oli.. kuidagi teistsugune. Kohale jõudes avanes minu ees teine maailm, nagu oleks jõudnud paralleeluniversumi.

Hakkasin astuma mööda tänavaid ning kuidagi maru palju rahvast oli. Kas see ei pidanud olema mitte kummituslinn? Kummituslinnadele mõeldes tekiks nagu kerge oletus, et seal pole eriti palju inimesi. Tuli välja, et Real de Catorcest tuleb edasi minna sinna õigesse kummituslinna. Pueblo de fantasma ehk fantoomküla. Selleks võtsin hobuse ning mina ja Jose (hobuse omanik) hakkasime kappama kõrgustesse. Poole tunni pärast jõudsime ligi kolme kilomeetri kõrgusele. Ütleme nii, et päris hea, et mul ikka Mehhikos veel pikad püksid ja jakk olemas on (kuigi Yucatanil on need absoluutselt ebavajalikud riideesemed).

Lugu on siis selline: praegune Real de Catorce küla (kus elab umbes 3000 inimest) oli varasemalt orjade elukoht. Praegune kummituslinn aga hispaanlaste ehk orjaomanike küla, kus elas 300 inimest. Orjad tulid iga päev hispaanlaste külla hõbedat kaevandama. Sellele tehti lõpp 1910. aasta Mehhiko revolutsiooni käigus ning hispaanlased aeti minema. Küla jäi tühjaks.

Pugesime Josega ka ühte miini sisse, seintel sillerdas hõbe. Uurisin, miks seda ei kaevandata.

„Kanadalased on avaldanuid soovi siia kaevandama tulla, aga õnneks on mehhiklased selle vastu. Kujutad ette, kui siin oleks suur kaevandus? Meie külade maagia kaoks,“ vastas Jose.

Tõepoolest, nii on. Kuigi kummituslinn on põnev vaatamisväärsus, ei ole see turiste täis. Samal ajal, kui mina seal olin, jalutasid teise giidiga ringi neli mehhiklast. Ei saa ju väga võrrelda Eiffeli torni või Trevi purskkaevu ümber oleva rahvamassiga. Maagia oli olemas.

PS! Piltide vaatamiseks kliki neile, siis hakkavad nad liikuma.