Meie buss ei sõitnud välja enne, kui kohal käis kaks politseiautot ja kiirabi

Tegemist oli minu kolmanda bussisõiduga Albaanias ja ma pean tunnistama, et see oli kõikidest kõige huvitavam. Sõit viis Gjirokasterist Tiranasse.

Aga alustame lugu eelmisest päevast, kui põikasin sisse turismiinfosse, et küsida, kas nad oskavad öelda, mis kellaaegadel sõidab buss Tiranasse. Tegelikult olin ma internetis mingi ajagraafiku leidnud, kuid tahtsin kinnitust, et see pädeb. Olin pannud silma peale kell üks väljuvale bussile, turismiinfo töötaja teatas aga, et tema andmetel siis küll ühtegi bussi ei välju. Minu kortsus kulmu nähes lubas ta aga teha kiire kõne. Selgus, et mul oli õigus ja tõesti väljub buss kell üks päeval.

Nii. Aga järgmisel päeval pärast hommikusööki tuli omanikuga jutuks (ok, mitte jutuks, ta ei räägi inglise keelt; me suhtlesime viibete abil), et ma lähen kellaühese bussiga, mispeale ta kukkus väitma (kätega vehkima), et siis pole bussi. Algul mõtlesin, et ma lihtsalt ei kuula teda, kuid siiski hiilis kahtluseuss hinge... Ma jõuaks vabalt ka kaheteistkümnesele bussile... Nii otsustasingi minna.

Jõudes bussipeatuse lähistele võttis mind rajalt maha üks proua, kes kuuldes, et ma lähen Tiranasse,  tahtis mind piletikassasse juhatada. No ma oleksin võinud ise ka sinna minna, sest nägin silti... Aga küllap tahtis see naine jootraha juhatamise eest? Ladina-Ameerikas on niisugune situatsioon üsna sage.

Juhtumisi oskas piletikassa töötaja inglise keelt (pigem haruldane Albaanias) ning see naine ainult albaania keelt. Mis abi temast mulle oli? Ta muudkui seletas ja hoopis segas vahele... Küsisin piletikassa töötajalt, kas ta teab, kes see naine on ning mees kehitas õlgu. Saatsime proua viisakalt minema.

Mis puutub kella kaheteistkümnesesse bussi, siis seda täna ei välju. Mingil põhjusel ei sõitnud buss Tiranast välja Gjirokastri poole. Nii et kellaühene buss (okei, kell 13.15) on järgmine – nagu ma algselt plaanisingi.

Ühe paiku bussi juurde tagasi tulles ja kohvrit pagasiruumi sättides nägin, et kohale sõitis politseiauto. See polnud üldse imelik – kuni hetkeni, kui politseinikud meie bussi läksid. Nonoh, keda reisijatest arreteerima tuldi? Paar bussis olnud prouat astusid välja... nemad ei näinud küll kriminaalide moodi välja.

Siis sõitis ette kiirabi ja tohtrid astusid bussi. Misasja?!

Seepeale meenus mulle, et olin silmanurgast näinud, et keegi on tagumisel istmel pikali. Ilmselt siis tuldi tema juurde? Keegi ümberringi inglise keelt ei osanud, et mulle toimuvat selgitada, nii jälgisin lihtsalt mängu. Kui politsei tuli välja, tuvastasin mõned sõnad (minu meelest on albaania keeles sõnu, mis sarnanevad nii itaalia kui ka vene keelele) ning sain aru, et tüüp on purjus.

Kui kiirabi tuli välja, läksid politseinikud uuesti sisse. Püüdsid veenda, et tüüp roniks välja. Lõpuks tuligi. Umbes 35-aastane ülimalt pahura olekuga mees, ärajoonud. Kindlasti ei olnud see ühe õhtu jooming. Ma ei saanud küll aru, mida ta ütles, aga see võis olla midagi taolist: kerige põrgu, ma ei tule kuhugi, ma sõidan Tiranasse ja kõik!

Ja läks tagasi sisse ning viskas tagumisele istmele pikali. Aga ta oli üsna agressiivse olekuga, nii et sel hetkel tekkis mul küll kõhe tunne. Ma tõesti ei taha selle tüübiga samas bussis sõita. Õnneks teised reisijad olid sama meelt ja hakkasid politseile midagi seletama, agressiivsusest oli igatahes juttu. Mõni minut hiljem saabus teine politseiauto ning neli meest läksid tüüpi välja vedama. Siis ta enam vastupanu ei osutanud, kuigi polnud teps mitte rõõmus...

Aga mäletate seda tädi, kes mind Tirana piletikassa juurde vedas? Ta oli jälle platsis, kui mul tekkis väike arusaamatus istekohtadega! Saime kõik õigetele kohtadele, kui märkasin, et tädil on käes minibussi uste pult ja ta paneb uksi kinni. Oota, mida, ta on mingi asjapulk ikkagi? Terve reisi aja sagis naine edasi-tagasi bussi esiosa ja tagaosa vahet, kogus raha, kontrollis minu piletit.

Vahetult enne seda, kui hakkasin naisele piletit ulatama, avastasin, et mu piletile on kirjutatud nii vale kuupäev kui kellaaeg. Appi, kui loll, miks ma ei kontrollinud piletikassas?! Naine vaatas piletit ja hõikas rahulolematult midagi bussijuhile... see vastas, ilmselt midagi minu kaitseks, sest tädi liikus edasi, Hmm, okei? Muuseas, viimaks jäi mul mulje, et see tädi võis olla juhi abikaasa...

Kuna mind oli pandud istuma otse bussijuhi taha, nägin ma, kuidas ta kurvilisel teel paarutas. Möödasõidud ja jutud. Pean tunnistama, et mõnikord tuli ärevus peale küll...

Aeg-ajalt buss peatus, et võtta uusi inimesi peale ja lubada teistel väljuda. Mingi hetk saabus bussi valges maikas mees, kellel oli alkolõhn juures, mitte küll liiga vänge. Tema saabumine polnudki nii märkimisväärne, küll aga väljumine. Ma ei tea, mis juhtus, aga ta oli väljudes nii ärritunud, et sajatas midagi bussijuhile ja reisijatele ning välja astudes viskas stiilse kaarega veepudeli põõsasse. Bussijuht kehitas õlgu, naeris ja hakkas hambaorgiga hambavahesid puhastama. Sõidu ajal. Nojah, hea, et veel suitsu sõidu ajal ette ei pannud... (hmm, mis ma naeran, selline situatsioon leidis mõned päevad hiljem aset Skopje-Ohridi bussisõidul).

Tunnike enne kohalejõudmist otsustas bussijuht hakata eeskujulikuks ja pani turvavöö kinni. Ah, mis ma naljatan, ta nägi tee ääres politseid ja kartis neile silma jääda...

Saabusime kõigest 15-minutise hilinemisega, misjärel kõndisin otse taksopeatusesse, kus oli minu üllatuseks vaid üks takso (tavaliselt püüavad taksistid juba saabuvate busside juures inimesi). Selgitasime parasjagu taksojuhiga seda, kus mu hotell asub, kui lendas kohale üks eriti kurja olemisega onu. Ma ei saanud küll albaania keelest aru, kuid mõistsin liigagi hästi, et ta nõudis, et taksojuht saadaks mind kuradile ja viiks tema ära. Nagu mida pekki? Ta tundus nii ebaviisakas olevat. Naine tema kõrval oli veidi vabandava ilmega, ilmselt oli tal piinlik. Taksojuht saatis aga selle ebaviisaka mehe hoopis kuradile ja varsti kruiisisime hotelli poole. Oh, oli see vast päev!