Käik Mauritiuse Île aux Cerfsi väikesaarele: soe ookeanivesi, merisiiliku rünnak ja lakkamatu rummi tinistamine

Mauritiuse riik hõlmab samanimelist peasaart ning tervet hulka asustamata väiksemaid saari. Üheks kõige kaunimaks peetakse peasaare idaküljel asuvat Île aux Cerfsi.

Meie ööbisime Mauritiuse läänekaldal asuvas Flic-en-Flacis ning vähemalt seal võis linnapildis igal pool näha tuuripakkumisi Île aux Cerfsi saarele. Kuna hotellis asuvas reisibüroos olid hinnad samad, mis mujal linnas, otsustasime võtta reisi hotellist. Vähemalt siis saab olla kindel, et sõit toimub (meenutagem mu Hiina müüri ekskursiooni, millega mind kunagi üle lasti).

Ekskursioon oli ühe inimene kohta 1800 ruupiat ehk 36 eurot. Kuna arvasin, et see sisaldas vaid autotransfeeri saare teise otsa ja paadisõitu, siis tundus see sutsuke palju olevat. Samas, kohalikud kiitsid saart väga ning mõtlesime, et heakene küll, teeme ära.

Teate, nii tore on oodata midagi keskpärast ning saada siis hoopis paremat!

Niisiis, alustuseks võeti meid kenasti kell 8 hommikul hotelli juurest peale ning sõit saare teise otsa kestis ligi tunni. Meid pandi kiirpaadile ning eeldasingi, et liigume sellega terve päeva. Tegelikult suunati meid hoopis katamaraanile.

Katamaraanil paluti meil jalatsid jalast võtta. Suurepärane idee! Tavaliselt plätserdavad kõik jalatsitega ringi ning kuna põrandal voolab veidi vett, on üldmulje viimaks päris porine ja ebameeldiv. Niisiis, kõik olid paljajalu.

Meie pardameeskonda kuulunud tüdruk oli eriti särtsakas. Tema esmane ülesanne oli kõikide reisijate käed ära desotada – nii ta seal muusikarütmis kõikus ja tantsis, endal desovahend käes. Äge oli!

Paari kiirpaadiga toodi veel rahvast ning meie seadsime end juba mugavamalt sisse. Kuigi oli hommik, lõõskas päike juba tugevalt ning jäime varjualuse alla ookeanituult nautima. Mõned päikeselembesemad ronisid tekile ning viskasid sinna pikali. Kuna ma olin eilsest veidi ära põlenud, siis leidsin, et natuke aega võiks pigem varjus olla.

Kell 9.50 tuli desovahendiga tüdruk meilt uurima, mida juua soovime. Vett? Coca Colat? Õlut? Veini? Rummi?

Hahahha, kuigi kuskil on alati kell 5, siis nii vara me siiski kokteile ei tahtnud… Viisakusest ootasime paar tundi enne, kui kõik tema rummikokteilid vastu võtsime (kuigi kõrval olnud prantslased alustasid kohe hommikul õllega).

Meile mainiti küll päev varem, et joogid on hinna sees. Aga alkohol ka hinna sees?! Vahi värki. Isegi kui tavaliselt on ekskursioonidel lõunasöök hinna sees, siis joogid mitte. Veel vähem alkohoolsed joogid. Aga tütarlaps oli kogu päeva nii aktiivne ning käis vähemalt iga poole tunni tagant uurimas, kes mida juua tahab.

Rääkides lõunasöögist – siinsamas katamaraanil pandi üles grill ning valmistati meile värskelt kana ja kala. See on nüüd küll esimene kord, kui mina nägin keset vett grillimist! Lõuna oli tõesti maitsev – kuigi seda oli tuule pärast keeruline mugavalt süüa.

Käisime piilumas ka lähedal asuvat koske (selleks oli vaja katamaraanilt kiirpaadile ronida) ning huvilised said snorgeldada. Selleks ajaks olime kaldast juba nii kaugel, et vesi oli mõnusalt helkivsinine.

Alles kõige viimase peatusena jõudsime Île aux Cerfsile. Kuna meile anti seal aega alla pooleteise tunni, uurisin kohe meeskonnaliikme käest, kuhu poole tasub minna. Mis on kõige ilusam? Tema juhendamisel hakkasime alates randumiskohast üha enam vasakule vantsima.

Kui minisadama juures oli rohkem rahvast, siis mida enam me põhirannast eemaldusime, seda üksikumaks olemine läks. Positiivses mõttes siis. Liiv oli kuldne ning vesi sillerdavalt sinine ja läbipaistev. Ja kui soe! Nagu jalutaks vannivees…Eks panen siia pildid ka – üks pilt ütlevat ju rohkem kui tuhat sõna.

Jõudsime umbes 25 minutit kõndida, kui ette tuli silt, et tegemist on eravaldusega ning sisemine on keelatud. Tundus mingi eriti fancy hotell… hiljem tšekkisin Bookingust, kui palju see maksis ning resultaat oli 460 eurot öö eest. Nojah, meil ei maksnud isegi 7 päeva ööbimine nii palju! :D

Aga loomulikult kutsus selline sillerdav soe ookean vette mõnulema. Ja siis juhtus üks jama – nimelt torkasin ma jalga millegagi, päris valus oli… Esmalt tundus see olevat kivi, kuid Sten pani diagnoosi: merisiilik. Sain kohe veest välja tulles ühe tema okka eemaldatud, aga teistega läks keeruliselt. Alles viis päeva hiljem Eestisse jõudes sain järgmised kaks okast välja (õnneks ei olnud mingit paistetust tekkinud) ning viimane okas on siiamaani sees… Tunda ei anna, las ta siis olla, küllap tuleb ise ühel hetkel välja.

Aga muidu oli üks väga lahe saareekskursioon. Kes läheb Mauritiusele, neil soovitan kindlasti käia Île aux Cerfsil. Lõpetaks siinkohal samade sõnadega, mis juba enne ütlesin: nii hea on oodata keskpärasust ning siis saada hoopis midagi paremat!