Moldova sulges sõja tõttu oma õhuruumi ehk Kuidas ma liinibussis istudes käbedalt pidin reisi ümber mängima ja uued lennupiletid ostma
Kui inimene teeb (reisi)plaane, siis Putin naerab.
Kirjutan seda postitust Bukarest-Pariis lennul, kuigi oleksin täna (reedel) pidanud lendama hoopis Bukarestist Moldova pealinna Chisinausse. Aga alustagem siiski algusest: sõda juhtus ja Venemaa väed tungisid Ukrainasse. Kuigi Moldova piirneb põhjast Ukrainaga, siis ma esimesel hetkel ei arvanud, et peagi sinna enam ei saa.
Ma jätan seda postitust kirjutades kõrvale oma väga kurvad emotsioonid seoses Ukrainaga ja räägin vaid oma lugu. Ma ei taha paista siin kitsarinnalisena ning vinguda, et reis jäi poolikuks. See on siin vaid minu lugu.
Niisiis.
Esimene reisiga seotud halb uudis tuli juba neljapäeva hommikupoole – Sten kirjutas, et lisaks Venemaale ja Valgevenele pommitatakse Ukrainat ka Transnistriast (tunnustamata vabariik, mis on tegutsenud juba 1990. aastast, kuid on reaalsuses Moldova osa). No tere tore, sinna olin ma minemas pühapäeval. Tõsi küll, mitte piiri äärde, vaid Transnistria pealinna Tiraspoli. Samas, kui meeldiv seal ikka olla on, kui parasjagu naaberriiki pommitatakse... Hiljem täpsustati infot ning keegi Moldova asjapulk kinnitas, et pommid ei tulnud mitte Transnistriast, vaid kõlasid Ukrainas.
Siis tuli info, et Moldova kehtestab riigis eriolukorra. Mida see tähendab? Esialgu lugesin, et asi on selles, et eeldatavasti hakkab üle piiri massiliselt ukrainlasi voolama (mis on ka tõeseks osutunud) ja eriolukord on valmistumiseks. Mulle kirjutasid mitu inimest, et ära ikka mine Moldovasse...
Ma ütlen ausalt, et oleksin läinud küll Moldovasse, kuid tunnike hiljem, ennelõunal, tuli info, et Moldova sulgeb oma õhuruumi. Teisisõnu ei saa ma järgmisel päeval ehk reedel sinna kuidagi lennata. Ka minu tagasisõidupilet Eestisse on algusega Moldovast – ehk siis isegi kui ma Moldovasse maismaad pidi liiguksin, siis hiljem peaksin sama targalt bussiga välja sõitma, et kodu poole lendama hakata. Ja uus pilet tuleb nagunii osta.
Moldova õhuruum suleti aga seepärast, et vältida, et mõni pommike kogemata Moldova poole lendab ja lennuki alla tulistab... Sealsest eriolukorrast veel nii palju, et riik kardab, et Venemaa kasutab Transnistriat selleks, et suruda end ka Moldova poole – lisaks on hirm, et Moldova võib pärast Ukrainat järgmine sihtmärk olla. Kuigi Venemaa pole Transnistriat tunnustanud, siis on nad aastakümneid separatiste sõjaliselt ja majanduslikult toetanud. Väidetavalt pärast seda, kui Putin Donetskit ja Luhanskit tunnustas, käisid Transnistria liidrid ka Moskvas, et arutada, kas nemadki võiksid saada Venemaa tunnustuse... Transnistria tundub tõepoolest olevat väike Venemaa – näiteks minul oli Tiraspolis broneeritud majutus Lenini tänaval.
Igal juhul Moldova õhuruum suleti 4. märtsini. Egas midagi, tuli hakata vaatama, mis edasi saab. Jääda kauemaks Rumeeniasse? Kuhugi mujale minna? Koju tulla? Lasin igasugused mõtted peast läbi (korra kaalusin isegi Jordaaniasse lendamist, sest sinna olid üsna soodsad piletid) – lõpuks jõudsin arusaamisele, et peaksin igaks juhuks koju tulema. Me ei tea, mis suuna asjalood võtavad, ka Rumeenia on ju otsapidi Ukraina naaber ning Eesti välisministeerium soovitas mitte reisida Ukraina naaberriikidesse. Ja ma pean tunnistama, et suurt reisituju mul ka hetkel nagunii polnud.
Ega hinnad järgmiseks-ülejärgmiseks päevaks just soodsad polnud. Enamasti polegi viimasel hetkel odav osta (kui pole just paketireis), aga suure tõenäosusega mängis sõda oma rolli, et sealkandis oli rohkem liikumist. Mul õnnestus leida järgmiseks päevaks 212 euroga piletid Bukarestist Pariisi (muide lennuk on täiesti täis, paar üksikut vaba kohta) ja sealt Tallinna. Otsisin need piletid välja, istudes kohalikus bussis ja sõites Brani lossi juurest tagasi Brasovisse. Sealsamas, liinibussis ostsin ka pileti ära. Ma ei ole kunagi nii kiirelt ühtegi lennupiletit ostnud ning veel bussis istudes telefoni kaudu... Kunagi on ikka esimene kord, kahju, et nii koledates tingimustes.
Minu reis sai lõppkokkuvõttes poole lühem kui plaanitud ning Moldova ja Transnistria jäid külastamata. Nelja päeva kohta kujunes reis ka üsna kulukaks (tõsi, kuna nelja viimase päeva majutusele, söögile ja muule kulutama ei pea, siis lennupiletite ostuga läheb summa peaaegu nulli; lisaks olen kontakteerunud ka kindlustusfirmaga), aga see on ju vaid 200 eurot. 200 eurot võrreldes sellega, mis Ukrainas toimub ei ole mitte midagi. Mul on kuidagi segased tunded – ma ei saa olla õnnetu oma raha pärast või sellepärast, et ei saanud 85 riiki täis, sest Ukrainas inimesed päriselt kannatavad ja surevad. Jube. Väga jube. Ma ei taha sellises maailmas elada… loodan südamest, et see lõpeb peagi.
