DRAAMA LAOSE PIIRIL – mis mind pisarateni viis ja kuidas ma passita riiki sain…

Meie lend Ho Chi Minhist Laose pealinna Vientianesse pidi kestma 3,5 tundi. Ligi neli tundi rahulikku istumist ja olemegi kohal. Aga ei.

Päev enne lendu piletit uurides avastasin, et vahemaandumine on sellises linnas nagu Prakse. Olin varemgi (Mehhikos ja Indias) taolise asjaga kokku puutunud, et lennukil on mingi lõpp-punkt, aga vahepeal teeb ühe peatuse, kus osad lähevad maha ja teised tulevad peale. Seega hea, et ma selle eile õhtul avastasin – muidu oleks lennujaamas südari saanud, kui Vientiane lendu poleks näinud.

Check in’i tehes hakkas lennujaama töötaja lappama mingit suurt kaustikut, ilmselgelt otsis infot, kas eestlased ikka võivad riiki siseneda või on mingit spetsviisat vaja. Ma pean tunnistama, et väike kõhedus tuli küll sisse. Isegi kui mina tean, et mul pole viisat vaja (teen selle kohapeal), siis ei pruugi nemad seda teada. Just taoline situatsioon leidis aset Boliivia La Pazi lennujaamas, kui registreerisin Brasiilia lennule. Mulle väideti, et viisat on vaja. Ma kinnitasin, et ei ole nii. Lõpuks uurisid asja umbes viis töötajat ning viimaks leidsid uuendatud andmed. Muide selleks hetkeks oli eestlaste jaoks Brasiilia mitu aastat viisavaba olnud.

Igal juhul, kaustik kinnitas, et võime Laosesse minna. Kui andsime pagasi ära, palus töötaja, et vaataksime kõrvalruumi uksel, kas meie kohver ikka läheb ära. Ma olin mingi ???

Arvasin, et ei saanud aru. Aga jah, päriselt, me pidime vahtima uksel, kas meie pagas on ikka okei. Esmakordne situatsioon.

Samuti anti meile kõigile mingi kleebitav rinnasilt, kus oli kirjas „transit“. Selleks ajaks, kui jõudsin turvakontrolli, oli see kadunud. No mis sa teed, iga riide peale ei kleepu ta nii hästi. Otsustasin, et hoian parem pardakaarti eriti hoolikalt läheduses – see on ikka tähtsam kui kleeps.

Lennukis olles selgus, et kõigil inimestel tuleb Pakse lennujaamas maha minna ning siis uuesti pardale tulla… Oeh, no mida iganes.

Kuna olime kõige tagumises reas, saime esimesena välja (väikestel lennukitel on sissepääs tagapool). Lennujaam oli pisike ning taamal asetsesid mäed. Armas vaatepilt oli. Sten kommenteeris, et filmilik.

Lennujaama sisse jõudes arvanuks esiti, et pean transiidijärjekorda minema, aga õnneks taipasin töötajalt üle küsida. Mul tekitas kahtlust viisaputka. Olin kursis, et peame kohapeal viisat taotlema, aga ma ei teadnudki, kas Prakses või lõppsihtkohas Vientianes. Selgus, et siin. Heakene küll siis.

Olime järjekorras üks esimesi, paar inimest oli meie ees, kui märkasin, et üks leht on täitmata. See oli viisaavaldus. Lennukis anti meile ainult riiki sisenemise taotlusvorm. Hakkasime seda siis õige käbedalt täitma ning lasime ka paar inimest ette. Kokku käisime viies putkas viie erineva inimese juures (mis oli päris naljakas). Kirjutan siin punktidena, kes mida tegi.

1.putka: passikoopiad

2. putka: passiandmed. Kõigepealt ootasime minutikese, sest seal istunud tüdruk tõmbab oma ruudulisse suurde kaustikusse joonlauaga jooni. Siis pani ta meie andmed kirja. Lõpetuseks küsis, kust me pärit oleme. Ta vist ei saanud passi vaadates aru, mis riik see küll on.

3. putka: viisataotluste menetlemine. Passi kleebiti viisad.

4. putka: raha maksmine.

5. putka: passikontroll.

Draama hakkas aga 4. putka juures. Ulatasin neile eile Ho Chi Minhis vahetatud 50 dollarit, sest teadsin, et 25 dollarit on ühe viisa hind. Mille peale mulle teatati, et tegelikult on 30 dollarit üks viisa. Meil on 10 dollarit puudu ning Vietnami raha ei aktsepteeritud. Mulle öeldi, et mingu ma uksest välja ja seal on ehgsefksejge. Põhimõtteliselt niimoodi ma kuulsin/sain aru. Tõesti ei mõistnud, kas mind saadeti sularahaautomaadi või valuutavahetuse juurde.

Astusin siis uksest välja ning mult küsiti kohe passi. Ütlesin, et seda ei ole ning mind saadeti raha järele. Tütarlaps juhatas mind õue sularahaautomaadi juurde. Kõik võinuks minna kenasti, kuid loomulikult hakkas sularahaautomaat jamama. Umbes kaks minutit oli ees teade, et palun ma oodaku. Lõpuks küsis PIN-koodi. Samas ei salvestanud seda ära ning ühel hetkel teatas automaat, et menetlusaeg hakkab läbi saama ja mis edasi. Kuna kartsin, et automaat sööb kaardi ära (õnneks on meil veel kaks pangakaarti kaasas), siis püüdsin tehinguid tühistada. Ikka seesama, et palun ma oodaku. Küsisin juba mööduvalt lennujaama töötajalt abi. Ta ei osanud muud teha kui helistas panga rikketelefonile. Olgem ausad, mis see rikketelefon oleks ikka aidanud… Aga õnneks andis automaat kaardi tagasi!

Märgin, et kogu selle aja oli paanika, et meid jäetakse lennukist lihtsalt maha…

Jooksin tagasi passikontrolli juurde ja küsisin, mis saab – automaat on katki. Selgus, et lennujaamas on ikka valuutavahetus ka.

Tõttasin sinna, see oli kinni. Õnneks oli sealne näitsik eemaloleva putka juures jutustamas ja tuli kohe minu juurde. Ta oli nõus Vietnami donge vahetama, aga andis mulle väga veidra kursi. 200 000 dongi, mis peaks olema umbes 8 eurot, oli tema sõnul 6 dollarit.. okei. Andsin juurde, ikka 6 dollarit. Ma olin juba täitsa paanikas. Lõpuks viskasin peaaegu nutma puhkedes talle veel 500 000 ehk 30 dollarit ja ütlesin, et andku see kuradi 10 dollarit mulle! Ma jään kohe lennukist maha! Sain kätte.

Muuseas, kogu selle situatsiooni valuutavahetuses ja sularahaautomaadi juures olin ma ilma passita võõrriigis. Ametlikult polnud mind veel lubatud riiki, kuid samas võinuksin jalga lasta, kui mind pass ei oleks huvitanud… See oli esmakordne situatsioon.

Õnneks lennukist maha ei jäänud, kuigi olime viimased, kes sinna jõudsid. Pärast raha maksmist ja transiidi passikontrolli tuli meil uuesti tagasi teisele poole minna ja passi näidata. Siis oli pagasikontroll. Ja siis veel uksel vaatas üks näitsik meie passi, piletit ja transiidikaarti. Ehk siis putka 6, 7 ja 8 olid ka töös. Kõigile on tööd leitud…

Ma olin ikka korralikult endast väljas ja veidi isegi pisarates selle situatsiooni pärast, aga Sten vaid rahustas mind ja ütles, et kõik on okei. Ta oli nii tubli! Lennukis istudes ja natuke rahunedes hakkasin mõtlema, et ma ei saanud kuidagi talle anda 900 000 (kaks korda 200 000 ja siis 500 000), sest mul isegi polnud nii palju. Eile sorteerisin raha ning suuremad tähed jäid Steni kätte, endale jätsin 400-500 000. Pärast seda intsidenti oli mul rahakotis veidi üle 100 000. Tähendab, valuutavahetuse töötaja kasseeris küll rohkem raha, kuid 5-10 eurot. Okei, olgu nii, las ta jääda.

Natuke liiga palju sündmusi selle suvalise 3,5 tundi kestma pidanud teekonna kohta…