Aastavahetus Pariisis – magus-unelmate klišee, mis polegi päriselt tõsi

Viimane aastavahetus oli kolmas, mille veetsin välismaal – 2014. aastal olin ma vana-aastaõhtul Puerto Ricos, 2017. aastal Uus-Meremaal ja nüüd 2022. aastal Pariisis.

No kui mõelda vana-aastaõhtule Pariisis, siis see tundub ikka EKSTRA romantiline. Oma armsamaga koos armastuse linnas ja veel vana-aastaõhtul… hoiame ümbert kinni, vaatame saluuti Eiffeli torni taustal, uhkes üksinduses. Kaunis!

Okei, ma reaalselt vist mõtlesin pool elu asjale juurde. No olgem ausad, ma nii naiivne ikka ei olnud, et arvanuks, et vana-aastaõhtul pole suurlinnas Pariisis palju inimesi. Muidugi on. Aga ehmatus oli siiski see, et neid oli NII palju.

Leidsime Steniga ühe restorani kesklinnast eemal ning otsustasime, et enne linna minekut võiks seal midagi head süüa. Tsentrisse plaanisime hakata liikuma kella kümne paiku – plaan oli selline, et käime kõigepealt ära Trocadero platvormil (kust on otsevaade Eiffelile), naudime veidi pimedas säravat torni ning jalutame seejärel Champs-Elyseesi poole, kus siis toimub südaööl ilutulestik. Lugesin, et põhitegevus toimub Triumfikaare juures, kus juba paar tundi enne südaööd on imekaunis valgusshow. Kui südaööni on kümmekond sekundit, hakkavad numbrid sekundite kaupa Triumfikaarele jooksma, kuni 2023 saabub.

Ilus plaan iseenesest, aga meie jaoks tühistatud sel hetkel, kui tahtsime pääseda metrooliinile number 9. Sellega saab nii Champs-Elyseele kui ka Trocadero platvormile. Ja sellele metroole tahtis trügida massiliselt rahvast. Kuna metroorongid käivad iga paari minuti tagant, siis iseenesest oleks võinud metroo ju uksed kinni panna, ära sõita ning järgmine asemele tulla uue rahva peale võtmiseks. Ainus jama oli selles, et metroorong oli nii inimesi täis, et uksed ei läinud kinni ja see ei saanud ära sõita. Keegi maha ka ei tahtnud enam tulla. Megakahju oli, aga olime Steniga kohe ühel nõul, et meie tunglema ei hakka.

Kui parasjagu eemalduma hakkasime, siis tulid mingid jaamatöötajad korda majja lööma. Kujutan ette, et sama jama oli pooltes number 9 jaamades ja kell oli alles pool üksteist õhtul…

Kuna olime alles samal päeval Pariisi jõudnud, siis megahästi veel ei orienteerunud. Küll aga oli mul meeles, kus Louvre’i peatus on – sellest samast jaamast (kus me parasjagu olime) teise metrooga veidi edasi. Louvre asub Triumfikaarest 45-minutise jalutuskäigu kaugusel, mis ei ole kõige lähemal, aga noh, vähemalt saab kuidagigi normaalselt sinnapoole liikuda.

Mõeldud-tehtud. Kui Louvre’i juures metroost välja tulime, siis nägime rahvamasse liikumas ühte suunda. No ilmselgelt oli see Champs-Elyseesi suund, ei pidanud isegi Google Mapsi välja otsima. See meenutas natuke laulupeolt või mõnelt muult lauluväljaku kontserdilt tulekut.

Üha enam hakkas kohale jõudma karm reaalsus, et me vist ei mahu Champs-Elyseele. Või vähemalt ei taha me sinna tunglema minna. Lõpuks jäime aastanumbri vahetumise hetkeks Concorde’i väljakule, mis on täpselt Champs-Elyseesi tänava alguse kõrval. Väljak oli iseenesest hiigelsuur, aga ma pakuks, et sealgi oli tuhandeid inimesi koos. Eiffeli torni oli näha, kuid kahjuks mitte nii lähedalt nagu lootnuks.

Ja siis saabus südaöö. Eemal Champs-Elyseesi teises otsas Triumfikaare juures lendas õhku saluut, kuid see oli ka ainus. Minu ootus näha sädeleva Eiffeli torni taustal uhket ilutulestikku ei läinud täide. Mõtlesin, et äkki ei ole Eiffeli torni läheduses lubatud ilutulestikku lasta, kuid seda teemat guugeldades ei leidnud ma mingit infot. Kui see on tõesti lubatud, siis kuidas on nii, et mitte ainsamatki raketti ei lastud Eiffeli lähedal?!

Kui olime kümmekond minutit ilutulestikku vaadanud, siis hakkasime üheskoos rahvamassiga tagasi metroojaamade poole liikuma. See omakorda meenutas mulle Rio de Janeiro karnevali tänavapidusid… Kuna meie pidime sõitma metrooliiniga number 7, siis õnneks liiga massiliselt tunglemist ei olnud – Sten ennustas, et meil võtab tagasijõudmine kauem aega, aga õnneks see asi nii hull ei olnud.

Nojah, selline oli siis lugu suurtest ootustest ja sellest, milline oli reaalsus. Aga mis siis! Ma olin ikka imekaunis Pariisis koos Steniga – tore oli ikka! Ei kahetse.