Mida teha, kui sa pead Istanbuli lennujaamas üheksa tundi passima??

Väga lihtne, mine linna.

Minu ja Steni lend Tallinnast Istanbuli saabus kohaliku aja järgi veidi pärast kuut õhtul. Esialgu oligi plaan, et passime need üheksa tundi lennujaamas.. aga siis ühtäkki tekkis küsimus, et miks me ometi linna ei lähe?! Ainult paar tundi saame olla, aga parem ikka kui lennujaamas aega surnuks lüüa. Kuna mina olin enne Istanbulis käinud, aga Sten ei olnud, lasin tal otsustada, mida teha. Ta oli plaaniga päri.

Viimati sõitsin Istanbuli lennujaamast bussiga kesklinna ligi viis aastat tagasi, aga kuidagi ei mäleta, et sealt nii palju busse linna suundus. Umbes 20 erinevat marsruuti oli – lennujaama kõige madalamal korrusel asus täitsa bussijaam. Toona sõitsin ma ühe bussiga linna ning siis pidin veel lisaks trammiga sõitma. Ühesõnaga jebimine oli.

Teisalt nüüd oli see ülimugav. Turistiinfost öeldi, millisel platvormil oodata ning 20 minuti pärast saabuski sõiduk. Bussis sai kaardiga maksta! Aga asi läheb veel paremaks – ühe suuna pilet kahele inimesele kokku läks maksma 5.60. Sellise hinna eest võid ikka tiiru kesklinnas ära käia. Sõit ise kestis tunnikese.

Minu plaan oli minna mošeede juurde – Istanbuli vanalinnas asuvad ülimalt lähestikku Sinine mošee ja Sultanahmet ehk Hagia Sophia. Mõnus on jalutada seal.

Lootsime saada mošeesse sisse ning ma isegi katsin juba selle tarbeks salliga pea, kui selgus, et parasjagu on palvus. Suurelt oli kirjutatud, et turistidele sisenemine keelatud. Politseinikud seisid uksel. Ei hakanud minema proovimagi… Piirdusime siis vaid mošeede juures jalutamisega ning suundusime viimaks kaubatänavale.

Istanbul on ideaalne paik šoppamiseks! Kui kaunid letid, mis on täis erinevaid maiustusi, vaipu, vidinaid, ehteid.. ja loomulikult oi kui palju võltskaupa (Tommy Hilfiger, Calvin Klein, Givenchy). Nende viimaste ehk võltskauba jaoks olen ma muidugi praeguseks liiga vana.

Minu eesmärk oli kindlasti Istanbulis olles kebabi süüa. Aga mitte restorani mõõtu kohas, vaid sellises pooleldi väliputkas, kus ma näen ise ka, kuidas kebab valmib. Esialgu me ühtegi sellist ei leidnud. Sten juba küsis (naerdes), kas ma kujutan äkki ette, et Istanbulis sellised on. No ei!

Lõpuks jõudsimegi mošeedest veidi eemale putkakohvikute juurde. Esimene kontrollküsimus oli, kas siin ikka kaardiga saab maksta. Sai. Nii me sinna jäimegi. Kebab.. võib-olla valisime vale variandi, aga see polnud üldse nii hea nagu olin lootnud. Samas olin viimased aastad söönu kebabi alati väljaspool Türgit, nii et võib-olla olin ma harjunud mittetürgiliku variandiga. Mehhiko toiduga on samamoodi – mulle meeldib enam välismaal muudetud mehhiko toit kui originaalne mehhiko versioon. Üks huvitav tõik, mida märkasime.. putka oli üsna väike, aga korraga loendasime ära kaheksa töötajat. Mine sa tea, äkki oli neid isegi veel!

Me olime Istanbuli vanalinnas umbes kaks tundi. Otsustasime, et jätame korralikult aega lennujaama jõudmiseks ning seal liikumiseks. Pealegi hakkas vihma sadama. Aga käik oli tore.. minu jaoks oli see kolmas käik Istanbuli linna (kui ainult lennujaamas olemist ka arvestada, siis neljas) ning Sten sai linnukese kirja :)