2. kord lapsega reisile: me polnud veel kohalegi jõudnud, kui juba kahetsesin!

Esimene osa sellest blogipostitusest valmis lennul Zürichist Roheneemesaartele ehk Cabo Verdele, teise kirjutan siis, kui olen nädala juba reisilt kodus olnud.

Niisiis, oleme praegu lennukis ja ma olen juba korra mõelnud, et äkki ikka poleks pidanud reisile minema. Algus oli tsipa konarlik.

Meie lend hilines jälle. Meeldetuletuseks, Montenegrosse minnes hilines lend umbes 20 tundi... Seekord siiski vaid 30 minutit, aga meil oli Zürichis vaja ju jõuda jätkulennule ning aega oli tunni ringis. Õnneks jõudis lennuk kiiremini kohale kui oli lennuplaanis. Lõpuks isegi ootasime värava juures, et Sali lennule pääseda.

Lennujaamades oli Joosep tubli, pole midagi öelda. Lennukis oli natuke kitsas olemine ja ta on meil suuremat sorti aktivist... Te ju ei tunne Joosepit, nii et lubage ma selgitan. See poiss ei püsi pudeliski paigal, ta on väike tulesäde. Tal on vaja kõike uurida, igale poole minna, kõigiga suhelda. Ja oi kui kiirelt ta käputab – teinekord vaatad paariks sekundiks mujale ja ehmatad, et kuhu suunda see laps nüüd kadus. Igal juhul VÄGA aktiivne ja uudishimulik laps.

Õhtul umbes tunnike enne magamaminekut muutub Joosep ka kodus eriti ülemeelikuks ja möllab ringi nagu pöörane. Lennukis sama. Mingil hetkel ta kilkas ja naeris nii kõvasti, et pidime teda rahustama – see oli sama vali nagu nutt, mis võiks teisi segada. Sten kõndis temaga päris palju mööda lennukit, mis poiskale täitsa meeldis.

Kõige raskem oli aga teda lennukis magama saada. Tallinn-Zürich lennule jäi tema päeva teine uinak ning poole Zürich-Sal lennu pealt jäi ta ööunne. Appi. Andis teda ikka uinutada...Vahel nuttis, siis rabeles, siis ajas end üles ringi vaatama. Ma ise olin samal ajal nii väsinud... Isegi peaaegu oleksin pisara poetanud – et oli siis vaja ikka? Aga ma ju nii tahan reisida, mis ma teha saan...

Nüüdseks on ta umbes 45 minutit maganud ja saime ta meie vahele istmele panna. Tuju on natuke parem. Alla kaheaastased peaksid muidu magama vanema süles (sest lendavad tasuta), aga Sali lend on pooltühi – seega on meil mõnusalt ruumi laiutada. Ka meie ees on kohad vabad, sain lasta Joosepil nende istmete peal ronida, üle käetugede oli tal eriti äge turnida. Aga jah, kui ei oleks saanud teda kõrvale panna, siis oleks pidanud üle kolme tunni paigal istuma, kuni kohale jõuame... Karm. Aga no osta Joosepile eraldi koht ja pilet oleks muidugi ka sama karm. Et jah. Mitte mähkmed ja riided ei lähe lõpuks palju maksma, vaid see, kui tuleb hakata lapsele lennukis istekohta ostma... Hahaaa.

Ja nüüd mõtted ajal, kui oleme kodus.

Nii, täpselt nädal läks aega, et ma tunneksin, et põhimõtteliselt võiks ikka uuesti reisile minna. Kui minek tundus keeruline, siis tagasilend oli hoopis raskem. Ühe vahemaandumise asemel oli meil kaks (Frankfurt ka) ning kõik kolm lendu olid rahvast täis. Seega tuli kõikidel uneaegadel Joosepit süles hoida. Aiaaaa, mu tagumik! Lendude sisse jäi kaks päevast uinakut (ühe ajal magas Stenil süles) ja ööune algus.

Teise päevauinakusse jäämine oli DRAAMA. Eks lapsel oli ebamugav, palav ja liiga huvitav, et uinuda. Ja siis ta vahelduva eduga röökis. Minu kõrval istus hästi tore šveitslanna (kes Joosepile hirmsasti meeldis ja kellele ta pidevalt naeratas), kes ütles, et ma ei muretseks – ta ei pahanda, et laps nutab vahel. Üleüldiselt sain ma kõikide lendude jooksul nii palju sooje sõnu ja naeratavaid pilke – ma mõtlesin, et inimestele ei meeldi lapsed lennukis. Ma ei tundnud kordagi, et keegi oleks mind pahuralt vaadanud.

Aga jah, Sal-Zürich lennu ajal ma ikka poetasin pisaraid. Et kuidas nii, miks ta ei või uinuda? Kui ta selle lennu jooksul teist uinakut ei tee, siis on meil pärast lennujaamas veel raskem. Stjuardessid andsid meile lennu lõpus eraldi kolmese istmerea, mis oli neile endile broneeritud, aga kus nad istuda ei jõudnud. Seal oli natuke rohkem ruumi last kussutada, aga sealgi oli tükk tegemist... ta lihtsalt oli nii ülestimuleeritud. Viimaks jäi ta täitsa lennu lõpus magama ja magas isegi maandumise maha. Õnneks seni õhkutõusude ja maandumiste ajal tal kõrvad haiget pole teinud.

Kuigi tegemist oli päevaste lendudega (Tallinna jõudsime südaööks) olin ma viimaks NII väsinud.

Aga siis muidugi see kohaoleku aeg. Njaa, taas, Montenegro oli ikka väga palju lihtsam, sest nüüd on sellel poisiklutil oma arvamus. Ja tema arvamus on, et pikalt kärus istumine sakib. Tal lihtsalt on nii palju toimetusi, mida teha. Lisaks, kui kodus on igasugused pistikuaugud ja nurgad kaitstud, siis Cabo Verde apartmendis ju mitte. Ja siis tuli muidugi pidevalt jälgida, et ta madalal telekalaual olevat telekat maha ei tõmbaks.

Alles viimasteks päevadeks saime kätte nipi, kuidas temaga mugavalt basseini ääres olla. Muidu oli ikka nii, et üks meist mõnules lamamistoolil ning teine istus varjus teisel lamamistoolil koos lapsega. Joosep hea meelega ronis lamamistooli peal, aga lihtsalt tuli valvel olla, et ta maha ei kukuks. Viimasel päeval viskasin ma ise ka varju lamamistoolile pikali ja tõstsin Joosepi hoopis maha askeldama. Tal oli hoopis toredam ja meil oli ka. Suva sellest, et ta oli pärast must!

Hotelli juurde kuulus lastebassein, kus Joosep hea meelega ujumisrõngaga (spetsiaalne beebide ujumisrõngas) ulpis. Seisime mõlemad Steniga vees ja lükkasime teda ühest otsast teise – oi, kuidas põnnile meeldis!

Rannas käisime vaid ühel päeval, sest meie noorhärrale ei meeldi veel liiv... Tõmbas väikestviisi draama üles, kui ta liivale istuma panime (muruga muide sama teema). Aga lamamistoolis päikesevarju all sai ikka hängida ja pärast tegi ka ühe mõnusa uinaku, taustal ookean kohisemas... Kahjuks jäi uinak lühikeseks, sest läheduses olev soomlane aevastas nii kõvasti, et Joosep ärkas üles. Oleks tahtnud lapse talle anda ja öelda, et tegele nüüd ise! Ahjaa, Joosep pani oma jalad esimest korda Atlandi ookeanisse! Kaheksa ja poole kuusena. Esimene emotsioon polnud rõõm, vaid ehmatus, sest jahe laine tuli nii äkki jalgadele.

Ühel päeval rentisime ka auto ja sõitsime mööda saart ringi. Kusjuures see oli kõige lihtsam päev, sest tundub, et (kaasa võetud) turvahällis tududa ja niisama passida meeldis Joosepile rohkem kui kärus.

Kuigi selle pooleteise nädala jooksul oli meie eesmärk võtta vabalt ja teha vähe asju, olime reisi lõpuks ikka täitsa väsinud. Ehk siis reisile järgnenud nädalavahetus oli see, mis aitas välja puhata.

Aga no kas ma lähen uuesti lapsega reisile? Kahtlemata!