Beebiga esimest korda reisima – kas katastroof või täitsa okei asi, mida teha?!

Siin blogis on pikka aega vaikus olnud ning seda põhjusel, et sain vahepeal emaks :)

Nüüdseks on Joosep kolme ja poole kuu vanune ning esimesed raskused on ületatud. Enam ei tundu igapäevased asjad liiga keerulistena ning nüüd on juba energiat mõelda reisimisele. Sest mina ei oleks ju mina, kui ma ei tahaks reisida.

Eks ma annan endale aru, et niiviisi nagu ma tavatsesin reisida, ei reisi ma enam mõnda aega. Lapsevanemana, eriti värske lapsevanemana, tuleb ju ette mõelda ja rohkem planeerida. Samas, sügelus on juba sees ja ikka tahaks kuhugi kolmeliikmelise perena reisida. Enne, kui välismaale läheme, tahtsin Eestis ühe pisikese reisi teha. Otsustasime Hiiumaale minna.

Meie Hiiumaal olemine kattus täpselt selle ajaga, kui Eestis möllas torm ning saarte osas anti eriti suur hoiatus. Õnneks Hiiumaale siiski torm ei jõudnud, meid kimbutasid tavaline vihm ja tuul.

Mis puutub vihma ja tuulde, siis võib-olla sellise ilmaga polnud saarel kõige parem ringi reisida. Tahad mere äärde minna, siis on ju üsna tuuline. Eelmisest Hiiumaal käimisest meeldis mulle Sääretirp täiega, aga kuna toona oli vaja praamile sõita, pikalt ei jõudnud seal jalutada. Ega ka sel korral saanud pikalt hängida, sest tuul oli lihtsalt nii tugev ja kuidagi ei tahtnud, et pojal jahe hakkaks.

Tahkuna tuletorni juures jalutades oli tuul natuke malbem ja saime ikka natuke mere äärde küll.

Niiviisis mere ääres ja metsa vahel (Kaibaldi liiviku juures) ukerdades oli meile suurepäraseks abimeheks kõhukott. See on ikka nii super abivahend, kui tahta reisida. Ja no, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis minu jaoks oli ekstra mugav, sest kõhukotti kannab 90% ajast Sten :) Tänks, kallis!

Teine ülihea abivahend on kergkäru – ma ei kujuta ette, et peaks suure korviga vankri reisile kaasa tassima. See tunduks lihtsalt nii ebamugav. Meil on Cybex Mios, mida saab panna täislamavasse asendisse ning mis võtab autos vähe ruumi. Suurepärane laudade vahel manööverdada, kui käia väljas söömas. Pidi sobima ka lennukiga reisides pagasisse.

Mäletan, et kui tegin kunagi podcasti lastega reisimise kohta (kuula SIIT), siis rääkis mu saatekülaline, et esimest korda lapsega reisile minnes juhtus kakaplahvatus. Vist nimetas kuidagi nii. Ma mäletan, et küsisin veel, mis see siis täpselt tähendab... nüüd tean väga hästi, mida see tähendab :D Aga ei, meil midagi taolist ei juhtunud. Auto tagaistmel sai korduvalt mähkmeid vahetatud ning Joosep pidas end õnneks hästi üleval. Kõik see süstis julgust, et tegelikult me ju saame hakkama. Toidetud või mähkmed vahetatud saab ka muruplatsil istudes või auto tagaistmel. Lapse sündimine ei tähenda, et me ei saa enam kuskil käia. Lihtsalt tuleb asjad hoolikalt läbi mõelda. No nimekiri reisil vajaminevatest asjadest on küll hädavajalik. Kui mõnele lühemale reisile ma ise nimekirjaga ei lähe, siis lapsega on (minu arvates) seda vaja isegi ühe öö puhul.

Ahjaa, üks murekoht oli meil veel – mis siis, kui Joosep karjub turvahällis istudes? Tavaliselt ta jääb küll magama, kuid paar korda on juhtunud, et ta nutab lohutamatult ning miski ei aita... Teda võib küll natukeseks välja võtta sealt, aga uuesti teekonda jätkates on sama jama. Õnneks meil läks hästi ja nii ei juhtunud kordagi. Kui sõitsime Tallinna poole tagasi, siis oli ta veidi virilam ja viimase 45 minuti jooksul aeg-ajalt nuttis. Sten istus tahaistmele (kuna ma olin roolis) ja lõbustas last.

Niisiis, kuidas ma selle Hiiumaa reisi kokku võtan? Kindlasti andis see meile julgust juurde, tegelikult on täitsa okei lapsega reisida. Plaanime lähiajal veel reisile minna!

Kuidas teil esimesed reisid koos lapsega on sujunud?