KATSE NR 1 JOOSEPIGA REISILE MINNA: kajakas lendas lennuki mootorisse, olime sunnitud maanduma
Kui ma praegu seda postitust kirjutan, istun Tallinna Lennujaamas. Meie lend Montenegrosse pidi väljuma juba üle viie tunni tagasi, aga ometi oleme ikka siin. Praegu on tuju veel isegi täitsa hea, aga kergelt hakkab kannatus vist ikka kaduma.
Mingi jama on nende septembrilendudega meil. Eelmisel aastal Barcelonasse minnes tühistati meie esimene lend Tallinnast Stockholmi ning lõpuks jõudsime Barcelonasse läbi Müncheni. Õnneks küll sama päeva õhtuks, aga rampväsinult. Nii ma siis seekord enne reisi hoidsin silma peal, et meie Tivati lend oleks jõus. Oli. Isegi tõusime õhku ja siis pöördusime tagasi. Vot minu jaoks ka esmakordne.
Õhus olles kommenteerisin Stenile, et minu meelest on see lendamine kuidagi ebastabiilne. Mõtlesin, et äkki on asi udus... Või siis selles, et ma pole kaheksa kuud lennanud ja tundlikum? Aga kui kümmekond minutit hiljem nägin ma Depo silti, oli selge: läheme tagasi.
Nojah, ma olen Smartlynxi kohta ikka igasuguseid lugusid kuulnud, kuidas lennud hilinevad ja inimesed ootavad... Nüüd olime meie selles olukorras. Selgus, et õhku tõusmisel oli lennukimootorisse lennanud lind. Kuskil kuulsin, et keegi rääkis statistikast – selline asi juhtub ühel lennul tuhandest.
Kõik, kellele me rääkisime sellest, ütlesid praktiliselt sama: oi, vaesekesed, niiviisi väikese lapsega. No ma ei tea, Joosep on eriti tubli (nüüdseks oleme ootesaalis oodanud ju üle viie tunni) ja pole üldse nutnud. Ühe korra ta hetkeks hakkas virisema, aga see oli pärast ärkamist. Täiesti arusaamatutel põhjustel on ta jäänud kaks korda lennujaama istmel magama. Kodus ta küll naljalt niisama lihtsalt magama ei jää... Äkki ikka on emme laps ning armastab reisida ja lennujaamas olla? Või siis oli lennujaama melu tema jaoks niiii huvitav? Viskasin nalja, et issi laps ta igal juhul on – emme tavaliselt nii kannatlik ei ole.
Ja no tegelikult võib ju öelda, et Joosep on elu esimese lennu teinud ja see kestis 15 minutit Tallinna kohal. Ta oli väga rahulik ja tubli.
Postituse teist osa kirjutan kodus. Nojah. Pärast kuuetunnist ootamist tuli info, et lennuk väljub kell neli hommikul. Ja see info tuli ainult tabloole – ega sellest lähtuvalt ei julgenud ju ära minna. Natuke ootamist ja laekus ka lennujaama töötaja, kes kinnitas, et jah, lend väljub hommikul kell neli. Pagas tuleb välja võtta ja järgmisel päeval uus check in teha.
Pagasit ootasime ka päris kaua (kuigi pärast kuut tundi on 20 minutit ootamist vist nohu)... Kuna meile lubati taksosõiduvoucherid ja soovijatele hotell, siis teadsin, et pärast pagasi kättesaamist tekib hiigeljärjekord. Nii ma siis võtsin lapse kaasa, jätsin Steni pagasit ootama ja läksin taksokupongi järele. No hea otsus oli, sest ma sain viie minutiga need kätte, aga minu selja taha aina tekkis järjekorda...
Lõpuks oli kannatus nii viimse piiri peal, et takso ootamine oli tüütum kui lennuki ootamine. Elavas järjekorras oodates ei tundunud see asi kuidagi sujuvat, nii ma siis helistasin dispetšerile ja tellisin meile takso. Lubati taksot, mis pidi kohe saabuma. Kümmekond minutit hiljem polnud meie taksost haisugi ja nii ma rääkisin mingi suvalise Tallinki taksojuhi ära, et ta meid koju viiks. Vend tegi parasjagu tobi ja ega väga ei viitsinud. Ütlesin, et meil neljakuune beebi ja oleme kella viiest lennujaamas... No ta oli nõus.
Märkimisväärt nõme olukord oli muidugi see, et ta oli tsipa lohakas ning ei pannud tähele, et Sten paneb lapse turvahälli paika, autouks on lahti ja hakkas juba sõitma. Õnneks pääsesime kõik vaid ehmatusega. Ma oleks ilmselgelt kurja häält teinud, aga kuna ta ikkagi oli nõus meid koju viima, siis jäin vait. Hea, et Stenile varbale ei sõidetud.
Ahjaa, kella seitsmeks õhtul, on väljumisaeg kelal 4 asemel 4.40. No eks ole näha, mis meile hommikul vastu vaatab.
