KATSE NR 2 JOOSEPIGA REISILE MINNA: hotell tahtis meid paigutada neljandale korrusele tiiba, kus pole lifti. Mida kuradit?!
No järgmisel päeval meil siiski õnnestus Montenegrosse kohale jõuda.
Kuna teadsime ette, et meie lend on 4.40 (mitte 4.00), ärkasime kell 2. No ikka parem kui pool 2. See ühtis ka väga kenasti Joosepi toitmisajaga ning vähemalt minul polnudki üleliia keeruline ärgata.
Mulle öeldi, et öösel ongi beebiga kõige lihtsam reisida, sest unesurve on suur. Ausalt öeldes pelgasin ma rohkem seda nii varahommikust reisi (mil oleme ise unised ega jõua temaga mässata) kui mõistlikul hommikusel ajal lendamist. Aga jah, Joosep jäi tegelikult kiiresti magama ning tuduski pea terve lennuaja.
Nii et esimene pärislend läks Joosepil hästi. Õhkutõusul ega maandumisel õnneks kõrvadega probleeme ei olnud. Õhku tõustes olid tal spetsiaalsed beebide kõrvaklapid peas, aga maandudes enam mitte. Ega talle need väga ei meeldinud. Ebamugavad on, lisaks tulevad sipleval lapsel kergesti ära...
Kuna tegu oli paketireisiga, siis viis Novatours meid kenasti hotelli juurde. Ma pean tunnistama, et vahelduseks oli päris mugav, et ei pidanud taksojuhtidega diskuteerima transfeeri hinna üle. No aga hotellis oli fun.
Kõigepealt teatas hotelli vastuvõtulaua tüüp (kui oli viimaks võimalikult väheentusiastlikult end kohale vedanud), et peame ootama kuni kella kaheni, et tuppa saada. Kell oli umbes üheksa. Nalja teete või?! Meil on tuba juba eile kella kahest, lend jõudis lihtsalt hiljem. Õnneks mina ei pidanud kurja häält tegema, seda tegi üks teine proua... Selle peale väljastati kõigile toad.
Noorhärra teatas aga, et meie tuba on neljandal korrusel. Tiivas, kus ei ole lifti. Kas te teete nalja?? Mitu korda päevas vankrit ja last üles-alla tassida? Ei tundu mõnus puhkus olevat. Küsisin, kas esimesele-teisele ei saa või siis hoopis liftiga tiiba– eelmistele inimestele anti tuba teisel korrusel. Kutt vastas, et no teisele saaks, aga seal on väiksem tuba. Kolme voodi asemel kaks.
Ee, meil ei olegi vaja kolme voodit – meil on vaja üht laia voodit ja beebivoodit. Just võrevoodit meile tuppa lubati. Kutt oli muidugi sellise näoga, et kuuleb esimest korda asjast. Samas lubas ta lahkelt, et päeva jooksul see võrevoodi meie tuppa laekub. Pakkuge nüüd, kas laekus või ei.
Igal juhul võtsime esialgu teisel korrusel oleva toa (õnneks trepid olid lühikesed), mis oli õnnetult väike. Suure kohvri, käru ja turvahälliga oli päris kitsas. Ja võrevoodi oli veel tulemas... Õnneks oli rõdu, kuhu käru sättida.
Kui kell oli umbes viis, läksin uurima, mis lapse voodist saanud on. Laua taga istus nüüd Julia, kes oli enne aidanud mul basseini juurde Joosepi jaoks päikesevarju sebida. Tüdruk ei teadnud sellest midagi, et lapse voodit tuleks transportida. Veelgi enam, ta vaatas meie toa üle ja ütles, et siia küll võrevoodi ei mahu.
Võttis siis kõne enda ülemusele. Vestlus toimus küll montenegro keeles, aga nii palju sain aru, et ülemus tahtis saata meid neljandale korrusele, aga tüdruk väitis, et kahekuuse lapsega pole see okei! Hahaa, Joosep näeb meil siis kahekuune välja :)
Niisiis jõuti arusaamisele, et meid paigutatakse hoopis esimesele korrusele mingisse suuremasse tuppa. Nüüd oli vähemalt ruumi istuda ja astuda. Tänks, Julia!
